Maksudega võib riigi üles ehitada, aga ka hävitada

FEJA RÄIM,      21. november 2001


Ajalugu näitab, et maksusüsteemi abil võib riigi üles ehitada, aga oskamatu maksukogumisega võib ka aastatuhandete vanuse õitsva riigi väga kiiresti hävitada. Saamatud valitsejad on osanud maksustada kõike, tunneme ju isegi peamaksu. Selle näiliselt võrdsust tõotava "ideaalmaksu" kehtestamisest on patriootiliselt mõtlevad "liberaalid" mõni aeg tagasi unistanud Eestiski. Vaid õhk on jäänud seni maksustamata, ilmselt põhjusel, et selle tarbimist pole suudetud mõõta.

Maksusüsteem täidab oma sotsiaalmajanduslikku ülesannet vaid siis, kui suudab ühelt poolt tagada omamaise majanduse kui maksubaasi edenemise ja teiselt poolt riigi sotsiaalse arengu.
Kui Eestis praegune maksusüsteem kehtestati, eelnes sellele mäletatavasti terav kriitika nii seest- kui väljastpoolt riiki. Rahvas küll protestis valjuhäälselt, kuid langes mõnituste saatel peagi apaatiasse. Majandusteadlased vangutasid laitvalt pead - varsale tõmmatakse jõehobu ülikonda selga! Selline oli üks tookordsetest
kommentaaridest.

Kahe krooniga ei saa toota sadat krooni

Valitsust ei ole seniajani pannud mõtlema tõsiasi, et kui kõiki Eesti maksuseadusi täpselt täita, tuleb inimtööjõudu kasutaval tootjal maksta ettevõtte sissetuleku iga 100 krooni pealt 98 krooni makse juba enne sissetuleku laekumist. Kas sellise maksusüsteemi puhul on üldse võimalik inimtööjõudu kasutades midagi toota?
On ju ilmne, et järele jäänud kahe krooniga ei ole võimalik enam seda sadat krooni taastoota, omanikutulu saamisest rääkimata. See on üks Eesti suure tööpuuduse olulisim põhjus.
Eesti ministreid pole mõtlema pannud, et nii mõnegi maksupoliitiku nürimeelsuse tagajärjed ulatuvad lausa aastatuhandete tagant tänasesse. Tark õpiks aga teiste vigadest.
Ajalugu näitab, et maksusüsteemi abil võib riigi üles ehitada, aga oskamatu maksukogumisega võib ka aastatuhandete vanuse õitsva riigi väga kiiresti hävitada. Meenutagem näiteks maksutüli tõttu Taaveti ja Salomoni loodud riigi jagunemist Iisraeliks ja Juudamaaks, millest on juttu Piiblis.

Maamaksu kogumise eesmärk on tagada maakasutamise õigus võimalikult paljudele inimestele, mitte seda aga ära võtta, nagu Eestis juhtunud on.

Saamatud valitsejad mõtlevad vaid maksudele

Mida küll saamatud valitsejad pole osanud maksustada! Ajalugu tunneb isegi peamaksu. Selle näiliselt võrdsust tõotava "ideaalmaksu" kehtestamisest on patriootiliselt mõtlevad "liberaalid" mõni aeg tagasi unistanud ju Eestiski.
Vaid õhk on jäänud seni maksustamata, ilmselt põhjusel, et selle tarbimist pole suudetud mõõta. Kuid ka teiste riikide maksupoliitika ajaloost on võimalik tuua nii halenaljakaid kui ka traagilisi näiteid.
Riiat külastanud rahvas mäletab, et sealses vanalinnas on varasest keskajast pärinev Õllepruulijate tänav, kus majadel on seniajani säilinud pisitillukesed aknakesed. Selline "arhitektuur" pole aga sugugi mitte pärand juba toonasest aknaklaasi pöörasest hinnast siinmail, vaid on tekkinud ühe valitseja ideest maksustada linnas akna pind.
Tol ajal saidki siis Riias vaid väga maksujõulised isikud omale aknaid lubada, tavakodanike majad olid akendeta nagu meil kilplaste raekoda. Ilmselt ei osanud aga too õnnetu valitseja ette näha, et püstitakse "monumendid" tema saamatusele riigijuhtimises, mis püsivad aastatuhandeid.

Raha tuleb võtta sealt, kus on

Oma ideed olla too lätlaste "finantsgeenius" põhjendanud sellega, et majaomanik, kes jõuab suurte akendega maja kütta ja akendele klaase osta, jõuab siis ka vastavalt akna pinnale talle linnakassasse maksu maksta. Eks tule tuttav ette - raha tuleb võtta sealt, kus seda on! Just nii kõlab sageli absoluutselt häbenemata välja öeldud Eesti
juhtkonna poliitiline kreedo.
Maksupoliitika veel kaugemast ajaloost on ühe huvitava näitena teada müüdavad maksud. Kõlab kummaline, kuid just nii seda süsteemi nimetatakse. Kuidas siis selline maksusüsteem, näiteks omaaegses Taaveti ja Salomoni riigis, toimis?
Kuningas, kes mitte ainult ei kogunud tõhusalt makse, vaid lisas riigikassasse veel maksukogumise õiguse müügist saadud tulu, kuulutas aegajalt välja konkursi maksukogujatele: kes lubas riigile rohkem makse koguda, sai maksukogumise õiguse endale. On sõnadetagi selge, et maksukogumise õigus osteti Salomoni riigis omale praeguses mõistes hinnaga, mis on võrdne riigieelarve plaanilise mahuga.

Rahvast on kahjulik paljaks koorida

Midagi pudenes loomulikult ka maksukogujale. Tölner (maksukoguja) polnud
küll mingi lugupeetud isik, kuid Iisraelis valitses rahu ja riik õitses. Süsteem oli tõhus - maksud laekusid korralikult ja elu edenes, kuid süsteem eeldas targa peaga valitsejat. Rahvast ei saanud puupaljaks koorida - rahulolematuse tekitamisega oleks konkursi võitnud tölnermaksukogumise õigusest ilma jäänud. Tölnerilt liiga kõrget hinda küsides oleks kuningas oma maksubaasi ära lõiganud, ise hukka saanud ja riigi hävitanud.
Kuid just niisugune katastroof Iisraeli riigis lõpuks juhtuski, kui Taaveti pojapoeg Rehabeam oma hinnangutes rängalt eksis ning makse kahekordistada tahtis. Esimene Kuningate Raamat pajatab Iisraeli hukust umbes tuhat aastat enne Kristust oma 12. peatükis 16. ja 19. salmis nõnda:
Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda:
"Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas! Oma telkidesse Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!"
Ja Iisrael läks oma telkidesse. Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani.

Omandi (maa) mõte on tulusus

Kuulnud, et mõnel pool laias maailmas maamaksu kogutakse, kehtestasid ka siinsed "liberaalid" maamaksu. Asi läks siin aga kohe untsu, sest nagu meil ikka kipub olema, apelleeriti ka tookord Toompeal mõistetega, mille sisu iseendale defineerida ei suudetud. Kuidas eksiti ja mida maamaks mujal maailmas endast tegelikult kujutab, sellest tuleb juttu järgmises lehes. Selle loo lõpetuseks peatuksin mõne sõnaga ka neil objektiivsetel põhjustel, millest minu kirjutis kantud on.
Omandi kõige olulisem tunnus sotsiaalmajanduslikust aspektist on tulusus. Omaniku ülesanne on omandit nii kasutada, et see tulu tooks, riigi ülesanne on aga garanteerida kõigile seaduslikele omanikele võrdne õigus saada oma omandi seaduslikust kasutamisest tulu.
Maa on igasuguse tulu saamisel inimese jaoks kõige olulisem vahend. Inimene ei suuda ilma maata eksisteerida, ei maal ega linnas. Nii kaugele kui teaduse silm ulatub, on näha vaid seda, et erinevalt ahvist on meie puhul ikka ja alati tegemist olnud vaid maa peal elanud ja püstasendis kõndinud olenditega.
Seepärast olgu see Toompea oma meelest nii edukas ja kõikvõimas kui iganes - inimest ei õnnestu neil ei puu otsa pesa punuma ajada ega vee alla kudema meelitada. Inimesel peab ikka maatükk all olema, muidu pole head loota.
Maamaksu kogumise eesmärk ongi tagada maakasutamise õigus võimalikult paljudele inimestele, mitte aga ära võtta, nagu Eestis juhtunud on.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)