Südametunnistus tuleb meiega valimiskabiini

MART VIISITAMM,      27. august 2003


Keskerakonna kongressist räägiti ajakirjanduses pool aastat enne ja kired ei ole vaibunud pärast esinduskogu toimumistki. Tartusse kogunenud delegaadid pidid lisaks esimehe, juhatuse ja muude juhtorganite valimisele kujundama ka erakonna seisukoha Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Selleks sai materjalide hulgas välja jagatud kolm eelnõu, mille tekstid käesolev Kesknädal avaldab.
Esimene neist eelnõudest toetas Eesti liitumist Euroopa Liiduga, teine leidis, et väljajäämine on Eestile kasulik ning kolmas kutsus üles hääletama südametunnistuse järgi. Sisuline valik oli delegaatidele ette pandud: JAH, EI või ERAPOOLETU. Küsimus oli selles, millise positsiooni võtab euroreferendumi suhtes Eesti Keskerakond kui partei, mitte aga selles, kuidas üksikud delegaadid suhtuvad euroliitu. Samas oli aga paljudel saadikutel välja kujunenud isiklik suhtumine euroliitu ja teadmine, et 14. septembril on ainult kaks valikut - jah või ei, adumata, et erakonna seisukoht võib olla ka neutraalne, nn südametunnistuse eelnõu, mis jätab hääletamise vabaks nii pooldajatele kui vastastele. Teatavasti kogus kongressil kolmest eelnõust enim hääli EI-eelnõu, teisena kogus hääli JAH-eelnõu ning kolmandaks jäeti südametunnistus. Peep Nemvalts alustas oma eelmise nädala keeleminutit tõdemusega, et Keskerakond on juba nädal aega rahvale nalja teinud, tõestades, et otsus ei olegi otsus.

Esiteks peab tõdema, et kui hääletusele on pandud kolm konkureerivat avalduse eelnõu, mitte otsuse eelnõu, siis ei saa kuidagi vastuseks tulla otsust, vaid pigem ikka kongressi avaldus. Teiseks ei saanud ükski kolmest eelnõust kongressi häälteenamust. Võitnud eelnõu kogus vaid 29% kongressile saabunud delegaatide häältest. See on küll tulemus, mille puhul ei saa rääkida erakonna liikmeskonna enamuse tahtest. Kongressile oli kutsutud iga viies keskerakondlane, nende arvust moodustab ei-ütlejate arv ainult 22,5%. See on kindlasti liiga väike protsent, et teha otsus ligi 8000-liikmelise partei liikmete tahte kohta. Kohal olnud saadikute enamuse tahte välja selgitamiseks oleks tulnud korralda teine hääletusvoor kahe enim hääli saanud eelnõu - seega EI või JAH - vahel. Sellisel juhul oleks pidanud esimeses voorus südametunnistuse eelnõu poolt hääletanud samuti valima kas EI või JAHi vahel ning tulemus oleks võinud olla vastupidine. Kolmandaks tuleb tõdeda, et kongress ei kinnitanud valimiskomisjoni protokolli, vaid võttis selle lihtsalt teadmiseks. Sellest kõigest saab järeldada, et sellel ajahetkel, ja ma ei pea siin silmas mitte 9. augusti päeva, vaid pigem ajavahemikku tundides, oli Vanemuise saalides kolme valikuvõimaluse puhul euroeitajaid rohkem kui -jaatajaid või südametunnistuse toetajaid. Sellise väikese valimi korral on see ainuõige järeldus kongressi eurohääletusest.

Kongressijärgselt reageerisid mõlemad pooled küllaltki omapäraselt. Esmaspäeval esinesid Keskerakonna endised ministrid avaldusega, kus teatasid oma jätkuvast toetusest euroliidule, süüdistasid Kesknädalat erapoolikus eurodebatis, nõudsid reforme erakonnas, leidsid, et kongressisaadikud olid valitud euroeelistuse alusel ning seega ei ole kongressi otsused legitiimsed. Kõige muuga võiks ju nõustuda, kuid mitte viimase süüdistusega. Korraldustoimkonna esimehena võin väita, et saadikud valiti samade printsiipide alusel nagu eelnevatele kongressidelegi. Otsuse tegid osakonnad ja piirkonnad ise, tulla said kindlasti kõik need, kes tahtsid. Kuigi piirkonna esimehel on delegatsiooni moodustamise juures suur roll, siis vaevalt et kesksuvisel ajal oleks ühelgi piirkonnal seda luksust, et kongressile tahtjaid üle jääb. Näiteks Kristiine osakonna osalusprotsent 47 ei näita mitte seda, et eurojaatajad või -eitajad jäeti rongist maha, vaid et lihtsalt rohkem inimesi ei saadudki kaasa.
Veelgi üllatavam on euroeitajate eestkõneleja Heimar Lengi intervjuu Eesti Päevalehes, kus ta ei paku Euroopa Liidule mingisugust alternatiivi ning leiab, et Eesti peabki liituma Euroopa Liiduga. Kas see oli siis 341 kongressisaadiku lollitamine, kellest osa langetasid oma otsuse just pärast hr Lengi sütitavat kõnet. Erakonna kongress, kus arutatakse riikliku tähtsusega asju, ei ole vast siiski naljategemise koht.

Lõpetuseks tuleb öelda, et kongressil ei võitnud EI ega JAH, vaid südametunnistus, mis on meil kõigil 14. septembril hääletuskabiinis kaasas. Lõpuks on igaüks oma häälega kabiinis kahekesi ega ole sinna kaasa võtnud ei Kreitzbergi ega Lengi avalduse teksti.

Keskmõte: Kongressil võitnud EI-eelnõu kogus vaid 29% delegaatide häältest. See on tulemus, mille puhul ei saa rääkida erakonna liikmeskonna enamuse tahtest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)