Isadepäev - novembrikuu teine pühapäev

Isadepäeval pole rahvatraditsioonis alust ja enamikus maades on seda hakatud tähistama 1970. aastatel, välja arvatud Ameerika Ühendriikides, kust tähtpäeva idee algupäraselt pärineb. Kuid sellest veidi hiljem.

Nõukogude Liitu kuulumise ajal üritati isade austamist ühendada armee aastapäeva ehk 23. veebruariga, millega toodi esile isade kui sõjameeste olulisus. Tänapäeval peetakse Eestis isadepäeva novembri teisel pühapäeval. Nii satub see lähestikku mardipäeva ja kunagiste oktoobripühadega. Ehkki isadepäeva on püütud igati perepühaks muuta, on see senini pigem koolide, õppeasutuste, sõjaväeosade, sõjakoolide ja muude selletaoliste organisatsioonide poolt tähistatav tähtpäev. Eestisse tuli isadepäev Soomest.

Selle tähtpäeva sihiks on süvendada isade ja laste suhteid. Paljud õppeasutused ongi selle kuulutanud isaga sportimise päevaks..

21. sajandil on militaarstruktuurid hakanud kasutama isadepäeva oma tegemiste propageerimiseks. Suure ja esimese kõikide laste isade päeva perepeo korraldasid nad Tallinnas Eesti Näituste C- ja D-hallis 2002. aasta 10. novembril. Üritusest võttis osa ligi 7000 inimest ja sellisena oli see ka suurim isadepäeva pidu Eestis. Järgmisel aasta 9. novembril oli samalaadne üritus Tartus Ujula tänava spordihallis (vt lähemalt "Tähistamisest tänapäeval").

Eesti Naisliit valib üldsuse pakutud kandidaatide hulgast aasta isa. Aasta isa kandidaadi perekonnas peab kasvama või olema üles kasvanud vähemalt kaks tublit last. Eesti kodanikust kandidaat peab olema ametitöös ja perekonna väärtustamisel hea eeskuju ka väljaspool peret. Peale tiitli saab aasta isa nahkköites rahvuseepose "Kalevipoeg", mille annab üle Eesti Vabariigi presidendi abikaasa.