Armuliblikad kõhus

HEIMAR LENK,      08. detsember 2004


Lugesin huviga MTÜ Puruvanakesed esinaise Aili Kogermani kirja armuliblikate vallatust mängust vanainimeste ümber. Olen elurõõme nautiva daami arvamusega nõus, et armastus ei küsi vanust ja voodi võib lõpuni naudingute paigaks jääda.

Videvikutunni uus kiindumus
Arvan, et küpses eas on armujook ehk magusamgi kui noorpõlves, sest aastatega tuleb mõistust juurde ja see teeb armusuhte hoopis sügavamaks. Täiuslik armastus olekski ehk südame ja mõistuse ühistunne teise inimese vastu. Lisaks veel palju põnevat juttu voodiserval, sest pikk elu on kummalegi andnud romaani jagu seiklusi, mida sõbraga jagada tahaks.
Sama kõditav teema kui kestev armastus abielus, on uus armumine küpses eas. Üksikuid vanemas eas pruute tuleb üha juurde, sest looduse poolt nõrgemaks loodud meesterahvad lahkuvad igavikuteele ikka varem. Nii et vanaprouade flirdikool võiks olla järgmine teema, mis avalikkuse ette tuua.
Ajakirjandushai Hugh Heffner jõudis juba 1953. aastal arusaamale, et noorte inimese intiimelu ja voodiunelmad tuleb suure raha eest maha müüa ja oma esimese Playboy numbriga asus ta miljardeid kokku ajama. Paraku jättis isegi ülbe Heffner vanemate inimeste voodi puutumata ja tänaseni on see vaid erialakirjanduse teema olnud. Proua Kogermann astus aga järgmise sammu ja kutsus avalikkuse meedia kaudu eakamate armupaaride magamistuppa.

Vaese mehega kahekesi pargipingil
Kuid proua Aili jättis midagi oma kirjas puudutamata. Mida sa kurameerid, kui raha ei ole. Kuidas meelekohast hall ja elukogenud mees täisväärtuslikku elu elada saab, kui riik talle vanaduspäevil vaid sandikopikaid arvestab. Isegi mitte pensioni, vaid viletsat elatusraha saab ta Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuselt. Ega siis ajaleht Videvik või riigiraadio saade "Päevatee", mida proua Aili oma artiklis hurjutab, pole süüdi, kui enamik meie vaesunud vanarahvast kesksooliseks ja poolnäljasena irisevaks inimvareks muutub.
Kui rahvapension tuhandestki alla jääb ja keskmine pension vaevalt kahe tuhandeni suutis tõusta, mis elurõõmust siis rääkida saab. Üüri, telefoni ja elektri ära maksnud mees on paljas mis paljas. Mis kavaler ta on, kui pruuti teatrissegi viia ei suuda. Samas võib ta virila naeratusega pealt vaadata, kuidas tema eakaaslased välismaiselt lõbureisilaevalt oma naisi õhtul käevangus Tallinna restoranidesse veavad. Meie kõrges eas armunud nosigu pargipingil saia süüa. Armuliblikad võivad ju ümber pingi lennata, kuid ainult siis, kui neilegi saiapuru viskad. Tühja kõhuga ei lenda nemadki.
Eks Videvik ja "Päevatee" rohkem neist viimastest ju räägigi. Sellepärast, et vaesemaid, petetuid ja alavääristatuid on meie 370 000 pensionärist valdav enamik.
Nii et puruvanakesed peaksid ikka õigest otsast peale hakkama. Kõigepealt parema elatusraha eest seisma ja alles siis vanaprouade ja -härrade tagakambrisse piiluma ning nende padjapitse kahistama.
Olen proua Ailiga nõus, et inimene jääb armastavaks olendiks elu lõpuni. Ka kõrges eas nähakse erootilisi unenägusid ning aegajalt tuleb tahtmine voodis kahekesi mürada. Laskem neil siis seda teha, kaunilt ja efektiga. Et tekk oleks soe ja klaas veinigi öökapi peal. Makskem need pensionifondi ülelaekunud miljardid, mille riik vahepeal tasku pistis, ilusasti välja ning armastuse liblikad võivadki rõõmsalt lennelda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)