Missugune meie tipp-poliitik seisaks Eesti eest?

URMI REINDE,      09. november 2005


Kõiksuguste K-kohukeste, Hanschmidtide ja LHVistide skandaalide ja skandaalikeste kõrval jäävad kodukootud meedias peaaegu märkamata ja kommenteerimata eestlastele märksa märgitähenduslikumad sündmused, mis juhtuvad mujal maailmas. Ega siis uudistesaadetes enamik aega laiutavad Iraagi-ülevaated pole veel maailm. Tahaks küsida, kas Eesti seadusandlust võib lähiajal hakata mõjutama hoopis Poola president?

Kuni Eesti vappus kohalike valimiste keerises, valis Poola endale uue presidendi, kelle esimene sõnum puudutas selle Kesk-Euroopa suurriigi suhteid Venemaa ja Saksamaaga. Vastne riigipea asus iseenesest mõistetavalt seisukohale, mis on esmajoones kasulik oma riigile – Poolale.

Saksamaa on Poolale ohtlik
25. oktoobri SL Õhtulehes kirjutab Aadu Hiietamm siiski lühidalt Poola uueks presidendiks valitud Lech Kaczynskist, pealkirja all "Poolas võtsid võimu "Kuu varastanud" kaksikvennad". Hiietamm toob ära paar esimest seisukohavõttu, millega valimised võitnud Kaczynski tähelepanu oli äratanud ja mis väidetavalt juba sakslasi ärritanud on.
Hiietamm märgib: "Saksa poliitikuid ärritas Lech Kaszynski valimiseelne seisukohavõtt, et Saksamaa on Poolale ohtlik. Kaszynski vastas sel moel Teise maailmasõja järel Poolale antud aladelt välja saadetud sakslaste ähvardustele nõuda oma vara kohtu teel tagasi."
Pikka aega jälgib sama teemat Eestis suur rühm inimesi – need, kes tahavad varad endale saada, ja need, kes tahavad, et varasid ära ei antaks. Vähem teatakse Eestis, et sama kirves ripub ka teiste Ida-Euroopa vabanenud maade kohal, eelkõige Poolas ja Tshehhis.
Jutt käib omandireformi paragrahvist 7 lõige 3, mille kurikuulsus jätkuvalt püsib. See on baltisakslastele enne sõda kuulunud varade tagastamise paragrahv. Nüüd, 28. oktoobril, sai kolm aastat päevast, mil Riigikohus võttis vastu otsuse, millega kohustati Eesti parlamenti viima omandireformi määramatus selles paragrahvis kooskõlla kehtiva põhiseadusega. Parlament vastab kõrgeima kohtu otsusele vaikimisega juba neljandat aastat.
Aga inimeste elu läheb ja kulub, majad ja varad vajavad peremehekätt. Riigitüüri juurde valitute võimetus hoolt kanda esmajoones äriühingute tervise ja oma heaolu eest ning samal ajal vaadata külmalt pealt aastast aastasse venivat omandikatastroofi kipub asjassepühendatud hulluks ajama.

Baltisakslaste varad seni otsuseta
1991. aastal vastu võetud omandireformi nn ümberasunute seadusesäte paneb nii tagastajad kui tagastatavad ootele – kuni riikidevahelise lepingu sõlmimiseni. Neliteist ja pool aastat (!) on andnud vaid ühe kindla teadmise – seda lepingut ei tule mitte kunagi.
1996. aastal lahvatas omandiskandaal, mille algatas tollane üürnike liidu aktivist Feja Räim. Avalikuks tuli, et kohalikud omavalitsused, sh eriti Tallinna linn, olid seadusvastaselt, s.t ilma igasuguse riikidevahelise lepinguta siiski tagastanud ümberasunutele neile väidetavalt kuulunud sõjaeelse vara. See tähendab üheselt seaduserikkumist ja ei midagi muud.
1996. aastast tänaseni on protsess vindunud, vaatamata sellele et on olemas kohtulahendid – paraku kaldu nii ühele kui teisele poole. Nagu juba öeldud, ka Riigikohus ei suuda parlamenti otsustama sundida, kui parlament otsustada ei taha. Kuuldavasti põhjusel, et poliitikute vahel pole kokkulepet, ja jõujooned ei jookse isegi mitte erakondi pidi, vaid saadikute vahelt.
Instantsides ja erihuvilistes vestlusringides on välja koorunud, et keegi peab igal juhul maksma. Kes, see sõltubki parlamendi tulevasest otsusest. Kas need maksjad on omanikud, kellele omavalitsus tagastas, või need üürnikud, kes jäid ootama oma erastamisvõimalust, või – vaata imet! – äkki koguni kohalik omavalitsus, kes peaks heastama mõlemale huvitatud poolele enda tekitatud kahju?
Viimane spetsialist, kelle poole käsitletavas küsimuses pöördusin, ütles, et lahendus on vaid üks – kompenseerima peab riik, kes sundis omavalitsustele peale seadusetu tegevuse.
Olukord on pentsik. Sellepärast Riigikogu vaikus neljandat aasta kestabki. Kas võtta tagastatud ja mitu korda edasi müüdud majad omanikelt tagasi, s.t taasriigistada??? Seda keelab juba püha eraomandi kaitse, mis tundub olevat püham kui Eesti riik ise.
Kas jätkata tagastamist? Siis tulevad kompensatsiooninõudega nende majade elanikud, kes on 14 aastat elanud heas usus, et kui riikidevahelist lepingut ei tule, saavad nad erastada. Kompensatsiooninõude võivad siis taasesitada ka omanikud, et neil nii kaua ei võimaldatud oma vara hallata.
Kohalikud omavalitsused vaatavad riigi poole. Riik vaatab aknast välja.
Nii või teisiti, suured rahad on mängus. Ja mitte ainult raha.

Hardo Aasmäe hoiatab pretsedendi eest
Dotsent Aasmäe kirjutas juba 15. veebruaril 2000. aastal Postimehes, et hoidugem ohtlikust avantüürist. Sic! Ka tema kasutas sama sõna mis Kaczynski – ohtlik. Aasmäe hoiatab, et kui Eesti tagastaks baltisakslastele vara, oleks tegu "esimese, pretsedenti loova juhtumiga pärast Teist maailmasõda, kus sakslastele tagastatakse vara teiste riikide territooriumidel või kompenseeritakse teiste riikide poolt".
Aasmäe viitab siin esimest korda küsimuse rahvusvahelisele aspektile ja põhjendab sakslaste nõuete edu Eestis meie riigi nõrkuse ja korruptsiooniga. Teenisid ju "tagastajad" eeldatavasti ka sellelt teolt nii mõndagi, miks muidu mindi seadusevastasele ja rahvusvaheliselt ohtlikule avantüürile. Kõige kurvem oli kuulata väitlusi parlamendisaalis, kus valitud ja eeldatavasti targad saadikud püüdsid leida õigustusi toimepandud kuriteole.
Selle kõige taustal ongi hämmastav, kuidas Poola 50miljoniline rahvas valis riigi etteotsa mehe, kelle põhisõnum on oma riigi vara ja oma riigi kodanike kaitse välissurve eest, mille eesmärk on alasti materiaalne rikastumine teise riigi kodanike arvelt.
Kord juba sai Eesti tänu Poola nõudvale hääletoonile kasu, kui vaieldi Euroopa Liiduga liitumislepingu põllumajandusvaldkonna tingimuste üle. Meie koogutasime, poolakad nõudsid. Tulemus: meilgi vedas tänu poolakatele.
Kas jääme taas väärikale suurrahvale lootma, kui peame riigisiseselt langetama otsuse baltisakslastele vara tagastamise kohta? Või leidub meil siiski maailma tasemel tipp-poliitikuid, kes julgeksid ise seista Eesti riigi eest?
Rahvas võib ju olla väike, aga rahvaesindaja saab olla suur.

FOTOD
VIIMASED HÜÜDJAHÄÄLED RIIGIKOGU SAALIS: Viimati tõusis teema parlamendi huviorbiiti 29. septembril, kui isamaaliitlane, professor Peeter Tulviste päris õiguskantsler Allar Jõksilt, kuidas kolm aastat kestvast patiseisust välja tulla. Jõks vastas, et "tuleb tunnistada, et ega Riigikohtu otsuses ei olnud ka ühtki tähtaega antud" ja ta soovib parlamendile aktiivset meelt selle küsimuse lahendamisel.
Samas jättis Jõks tähelepanuta, et 28. oktoobri 2002. aasta Riigikohtu üldkogu otsuse juures oli nelja riigikohtuniku (Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kivi, Villu Kõve) eriarvamus, kus nad märkisid, et "mõistlik aeg selle küsimuse lahendamiseks oleks üks aasta", ja esitasid ka vastavad põhjendused.

VÄÄRIKAS: Poola president Lech Kaczinski ütles otse välja, et naaberriik Saksamaa on Poolale ohtlik, kui jätkab ähvardusi nõuda välja oma sõjaeelsed varad. Muuhulgas pooldab vastne Poola esimene mees euro panemist rahvahääletusele ja poolakate enamiku soovil surmanuhtluse kui karistuse taastamist.

POOLA JA SAKSAMAA TÖÖTAVAD KOOS: Aasta tagasi, 27. septembril 2004. aastal kirjutas Poola ajaleht Gazeta Wyborcza pealkirja all "Hagide vastu", et toonase Poola peaministri Marek Belka ja Saksa kantsleri Gerhard Schröderi kõneluste järel töötavad mõlema riigi õiguseksperdid välja meetodid, mille abil saab lükata tagasi sakslaste ja poolakate hagid sõjahüvitiste taotlemiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (35)