Kesknädal on tabanud ja tõstatanud siinkohal väga huvitava teema! Veel üks Omandireformi ebaõigluse ümber aastaid pöörlev häbiväärne lugu! Õigusteadlased on juba korduvalt tõestanud et Omandireformi algusest peale ei oleks ORASe alusel ümberasujatele tohtinud mitte midagi tagastada! Ometi seda tehti! Kohtud on tunnistanud selle seadusevastaseks. Lõpliku selgust selle kohta, kuidas Eesti Vabariik omaenese seadusi täidab pole tänaseni. Kahju, et see kodu-Eestlaste arvelt Saksamaale ümberasunute varade mitmendat korda kinnimaksmise skandaal, mis 1999/2000 a. nii ajakirjanduses kui kogu ühiskonnas väga palju vastukaja tekitas ning parlamendi töö seiskumiseni viis, et see teema edasine areng keskajakirjandusel kahe silma vahele on jäänud. On hea, et vähemalt Kesknädal selle nüüd jälle meelde tuletas. Nagu näha, on vahepeal Eesti Vabariigi Riigikohtu üldkogu andnud juba 28.10.2002 kohtuotsuse 3-4-1-5-02 millega kohustati parlamenti. Täna on 09.nov.2005! Möödunud on kolm aastat! Kohtuotsust pole aga tänaseni täidetud. Selle asemel, nagu ütleb artikli autor: "Kohalikud omavalitsused vaatavad riigi poole. Riik vaatab aknast välja.!" - ja riigi kodanikud, kelle kodu identiteet on rikutud, kannatavad riigi teadmisel määramatuse ja ebaõigluse tingimustes. Kas seaduste ja kohtuotsuste täitmine polegi Eestis kohustuslik? Millist eeskuju annab meie rahvale meie oma parlament? On tõesti õnn, et on olemas Poolakad, kes oskavad ja julgevad iseseisva rahvana ka selle maailma vägevate keskel, sirge seljaga, mitte kellegi vastu vaid oma maa ja rahva huvide eest seista. Eesti juhtidel tuleks tõesti nendelt midagi õppida!

Üks mõte on toimetamisel muutunud kahjuks vastupidiseks, mille siinkohal õiendan. Lehes on kirjas: "Riigitüüri juurde valitute võimetus hoolt kanda esmajoones äriühingute tervise ja oma heaolu eest ning samal ajal vaadata külmalt pealt aastast aastasse venivat omandikatastroofi kipub asjassepühendatud hulluks ajama." Mõtte sisu on paraku selgelt teine: "Riigitüüri juurde valitute võime hoolt kanda esmajoones äriühingute tervise ja oma heaolu eest ning ..... " Sic, mitte võimetus, vaid võime! UR

Ei siin ole loota miskit. Eesti riik loodigi ju ainult selleks, et varasid välismaalastele kantida. Küll on rikas rahvas see eesti rahvas, jätkub kõigile!

Ümberasujate varaga söenduv läheb praeguses Eestis sama skeemi mööda, nagu teisedki olgarhide ja poliitilise elliidi ettevõtmised. Saab ÜHA SELGEMAKS kuidas Saksamaale ümberasujate omandiküsimus on võimueshelonide üks pattudest, millist korruptsioonipähklit ei taheta lõhki hammustada .Sülitades kolm aastat Riigikohtu otsusele, on rahva poolt legitiimselt valitud parlament minetanud oma usalduse ,ja seda Riigikogu ei saa enam tõsiselt võtta ka teistes küsimustes.Mis puudutab Eesti ja Saksamaa suhteid versus Poola-Saksa suhted, siis oleme paremas olukorras. Teatavasti on Saksamaa ametlikud ringkonnad juba aastaid tagasi deklareerinud, et neil ei ole mingeid pretensioone sakslaste Eestisse jäänud vara suhtes ja et endiselt on jõus 10.jaanuari 1941.a. NSVL JA SAKSAMAA vaheline leping, mis reguleeris Eestisse jäänud omandi saatuse.NSV LIIDULE üleantud vara oli ümberasujate lahkumise momendist NSVL vara, mis kompenseeriti rahaliselt Saksamaale.Rõhutada tuleb ka seda, et alles peale ümberasumist Saksamaale, võõrandati siiajäänud omand riigile, seega puudus õigusvastane võõrandamine, mida varajanus sullerid on hambutult rõhutanud.Sama võib nentida ka küsismuses, kas said kompensatsiooni või mitte?Kuidas Hitleri Saksamaa oma ustavate jüngrite eest hoolt kandis NSVL SAADUD RAHAGA JA PALJU SELLEST ÄRAKULUTAS OMA SÕJATÖÖSTUSES ei ole taasiseseisvunud Eesti asi , kus ahnitsejate tõttu on EV sattunud olukorda, sekkutakse Saksamaa ,kui El partneri siseasjadesse.Saksamaa selged seisukohad, samuti Riigikohtu senised pretsedendid ümberasujate vara küsimuses- on selged tähised, kuidas käituda. Poleemitseda selle ümber ja boikoteerida Saksamaa ja oma riigi institutsiooni seisukohti viitab sellele, et mängus on miljardid, millest ei taheta loobuda. Sadade ümberasujate majade ebaseaduslikust omandist väljatoomine,mis on kohalike omavalitsuste tegevuse tagajärg teatud Toompea poliitikute näpunäidete järgi, annaks riigile priske kapitali. See ei oleks sulide pärusmaa, vastupidi ,sundida riiki loobuma vabatahtlikult miljarditest, makstes teatud juhtudel veel kompensatsioonina peale. See kõik toimub Teise Eesti näguripäevade arvelt, kus varaküsimus on üks seitse nahka võtmise epopöast Eesti ühiskonnas.Kokkuvõttes võib taas rõhutada, et ümberasujate omandi küsimus on tõepoolest üks lüli Eesti korruptsiooniahelas, kus finantskurjategijatele olgu need omandi,-või pangavallas jms. ei loe EV seadused ja rahvusvahelised kokkulepped.Oma ülbusega nauditakse hoopiski vastavate institutsioonide ja ametnike üliliberaalsust. Ameerika tukiving miljardite pangatrahvinõudes ehk kainestab ja paneb mõtlema , et nn .üleminekuperioodil kokkukraabitud vara eest tuleks hakata ka Eestis lõivu maksma.

Uurisin kõnealust üldkogu otsust Riigikogu koduleheküljel ja tunnistan, et olukord on tõesti põnev ja unikaalne. Huvitav, mida mõtlevad niisuguses huvitavas olukorras, kus üks riigi kõrgeima kohtu otsus on üle kolme aasta täitmata, meie kutsutud ja seatud riigiisad? Mida mõtleb niisuguses huvitavas olukorras riigikohtu esimees? Mida mõtleb niisugusest olukorrast õiguskantsler või riigikontrolör? Seaduse järgi peaks kõik niisugused elamud olema ju täna endiselt riigi või kohaliku omavalitsuse bilansis ja tsiviilkäibes või üürnikele erastatud? Kindlasti ei tohiks nad olla Omandireformi läbi kellelegi kolmandale üle antud. Kas ajakirjandus ei võiks neilt seda avalikult järele pärida? See teema on kindlasti kajastamist väärt! Ja kui parlament kohtuotsust teatud seltskonna poliitilise mugavuse või erahuvide nimel täitta ei soovi, ja kohtuotsust täitmisele ei suudeta pöörata võiks vist President kaaluda lausa parlamentaarset kriisiolukorda ja parlamendi laialisatmist ning erakorralisi valimisi? Eesti on siiski ainuke maa maailmas kus kehtivad Eesti seadused ja need peaksid kaitsma tõesti nii nagu poola seadused poolaski, ennekõikke oma tänaseid elanikke ja nende huvisid.

Kaua magad kodumaa Ungari, kas ärkad? Või ehk teises ilmas kord alles tõusta märkad. Näe - Madjar tõuseb - samas noruspäi kui tund on möödas oma urgu poeb... Ð.Petöfi

Paistab, et Eesti riik toetab ainult omanikke. Kuidas muidu seletada seda, et on blokeeritud ORAS-e § 7 lg 3 muudatuse vastuvõtmine. Seaduse muudatus on Riigikogus alates 01.04.2003.a., esimene lugemine (toimus 29.05.2003) oli edukas ning siis jäi asi rippuma aastateks. Miks? Kas kellegi huvid on mängus? Asi venib, kodanikud kannatavad, ebaõiglus suureneb. Kui kaua võib?

Millest on siin veel vastu rääkida? Saksa Liidukantsler esines 01.aug.2004 Varssavis deklaratsiooniga milles ta teatas et sakslased teavad hästi,kes alustas teist maailmasõda ja et mingiteks niisugusteks varalisteks nõueteks, mis ajaloo jälle peapeale pööraks, pole tänases elus enam ruumi. Ta teatas, et saksa Liitvabariik selliseid nõudeid ei toeta ja kavatseb protestida nii saksa , poola kui rahvusvahelistes kohtutes kõik sellised eraisikute nõuded. Tðehhi Vabariigi võimud pöördusid sudeedi sakslastest ümberasujate ja Beneði dekreetidega kehtestatud olukorrale selge hinnangu saamiseks teise maailmasõja võitnud liitlasriikide poole ja said vastuseks et mingeid muudatusi liitlasriikide seisukohtades nn. Beneði dekreetide suhtes ei tule. Poola on teatanud, et kui peaks teostuma kasvõi üks ainuski nõue Lääne- Poola aladelt ümberasustatud sakslaste poolt Poola vastu, alustab Poola Vabariik nõudeid kõigi Poolale teises maailmasõjas tekitatud kaotuste ja kahjude osas.(Sh. riigipiir). Läti on teadaolevalt kehtestanud, et keegi nendest ümberasujatest kelle varad võeti Saksamaal arvesse ja kompenseeriti Koormuste ühtlustamise seaduse (Lastenaugsgleichgesetz)alusel ei saa Lätilt enam midagi tagasi nõuda. Leedus toimus saksalaste ümberasumine Saksa riiki aga üldse ainult 10.01.1941.a. Kaunase lepingu alusel (peale Vilnjuse liitmist Leeduga) ja loomulikult ei tagastata seal ümberasujatele midagi. Saksa võimud on Välisministeeriumi kaudu teatanud, et ei oma Eesti vastu selles küsimuses mitte mingeid pretensioone. Saksamaa on oma kohustuse ümberasujate vara suhtes, lisaks Kolmandas riigis makstud kompensatsioonidele, õiendanud Saksa Liitvabariigi nn. Minemaaetute- ja põgenike seaduse ja Koormuste ühtlustamise seaduse alusel. Vastav Saksa seadus sätestab, et kui keegi Minemaajamisalalt pärit ümberasuja peaks taotlema siiski lisaks Liitvabariigi poolt makstud hüvitistele kusagil endale tagasi ka mahajäetud vara nõuab Saksa Liitvabariik sellelt isikult Saksamaa poolt makstud hüvitised halduskorras tagasi. Sellise vara tagastamist, mille eest on kord juba mingit kompensatsiooni saadud, sellise vara tagastamist keelab aga juba Eesti Omandireformi aluste seadus. Pealegi, ei saa Ümberasumislepingu ja deklaratsioonide alusel üle antud omandi ja nõudeõigusest loobumist Nõukogude-Saksa segakomisjoni või Saksa usaldusvalitsuse kasuks pidada mingil juhul selle vara õigusvastaseks võõrandamiseks. Seega peaks asi selge olema, et Teise maailmasõja ajal mitmel korral ja mõlemalt poolt okupeeritud Eesti ei pea mitte kellelegi enam mitte midagi tagastama. Seaduslikus tuleb taastada. Sundüürnikud peavad saama oma kodud seaduslikult, võrdsetel alustel erastada. See tuleks nüüd ausalt, korralikult ja kiiresti ära teha. Selleks soovin eesti seaduandjatele küll tugevat ja selget Eesti Mehemeelt!

ORAS § 7 lg 3 muutmise seaduse eelnõuga tegeles Riigikogus Majanduskomisjon 2 aastat - ei suutnud eelnõu menetlemise lõpuni viia. Nüüd selle seaduse eelnõuga tegeleb Põhiseaduskomisjon. Hr. U.Reinsalu (Res Publica fraktsiooni esindaja ja Põhiseaduskomisjoni esimees) oma 29.09.2005.a. peetud kõnes ütles, et on vaja Eesti ajaloost paremini aru saada, on vaja veel asja uurida.. Ka Rahandusministeerium lubas tellida mingeid analüüse ja ekspertiise. Kas Eestis pole spetsialiste või eksperte, kes selle asja lõppuni viiks? Võiks ju pöörduda abipalvega Saksamaa või Poola poole. Kaua veel aega läheb? Kes selle venitamise eest vastutab?

Terve omandireformi aluste seadus ei vasta põhiseadusele.Kesknädal 7.09.05. Omandireformiga kaasnevad õigusrikkumised Eestis.

Urmi, miks sinu partei seda küsimust sis ära lahendanud pole? Olete tegijad või tühjatoimetajad. Kaldun juba arvama, et see teema on teil seepärast lahendamata, et peale lahendamist ei saa enam sundüürnike hääli püüda!

Eelnev kommentaar linnamehelt on tõesti "linnamehe" oma.Kellel pole mõistus ega pea omal kohal,rääkimata kadedusest,kes ei saanud üldse hääli,kui ta seda üldse püüdles. Loodan sellele julgele artiklile, et hakkab lõppude lõpuks midagi liikuma ja sundüürnike kannatused leiavad õiglase lahenduse õigepea.Täname Sind Urmi selle eest!

Taevaisa! Sa naed ja Sa ei murista! Tervest Eesti Vabariigist on saanud mingi tuhisuse laat! Kehtiv seadus ei ole kunagi lubanud riikidevaheliste lepingute alusel Saksamaale umberasunud isikutele mitte mingisugust vara tagastada. Sellist vara ometi tagastati ja suurel hulgal. Suudi ei jaanud selles asjas t'naseni Eesti seaduse ees mitte keegi, sest igal pool- nii otsuseid teinud kohalikes komisjonides kui kaebusi labivaatavas Vabariiklikus Keskkomisjonis valitses kollektiivne vastutus. Kollektiivselt aga kedagi vastutusele ei voeta. Kohtud on oelnud, et sellise vara tagastamine oli ebaseaduslik ja seadusevastane. 9 aastat kestnud skandaali valtel ei ole ei kohalik ega keskvoim suutnud seaduslikust taastada ning nendes majades elavate inimestega mangitakse nii nagu vurrkannidega, kovade ja veel kovemate anetnike kaastundlike naeratuste saatel ning voimude teadmisel jatkub nende inimeste kindlusetuses ja teadmatuses hoidmine ning nende koduoiguse rikkumine. Selline asi ei ole lubatud aga juba rahvusvaheliste kokkulepete ja seaduste jargi / ennekoikke URO, ning Euroopa inimoiguste ja pohivabaduste konventsiooni, lastekaitse konventsiooni, rahvusvahelise tervisekaitseorganisatsiooni pohikirja jt. jargi. Nuud on siis ka Eesti oma korgeim kohtuvoim eesti seadusandliku ja taidesaatvat voimu kohustanud. Euroopa Rahvusvaheline uldsus Poola president, saksa ja tsehhi voimud on oma selged seisukohad valja oelnud ja selgelt pohjendanud miks ei saa umberasujatele varade tagastamine tanases maailmas konealla tulla. Aga eestis seisab koik ikka nagu vana moisakois sealsamas paigas. Ei tahenda siin midagi ega vaari siinsete tegijate arvates austust ei rahvusvaheline kogemus, ei seadused ei kohtuotsuski. MIs maa see on.

Pinged tagastamisega seoses on tingitud meie omandireformi põhikomponendist- ülisoodsa hinnaga erastamisest, mis loob tagastanisele väga erilise tausta. Kui omandireform oleks olnud turumajanduslik, kõik üürid turutasemel ja erastamine turuhindadega, siis oleks mul ükspuha, kas elan linna, riigi , juudi või sakslase majas. Ja maarahvas oleks siis linnavurlede ja vene kolonistidega võrdses seisus olnud. Erastamine oli ju soodus ainult heas kohas asuvate, kallite majade üürnikele. Miks peaks Kadrioru baltisakslase maja üürnik saama miljonilise kingituse ja talumees mitte midagi? Miks said kortereid ja suvilakrunte erastada vene kodanikud, st. meid rünnanud riigi kodanikud? Need varad ei kuulunud ju neile isegi enne sõda. Baltisakslased olid enne MRP-d Eesti kodanikud ja need varad kuulusid neile. Nemad küll sõda ei alustanud, ega meid ei okupeerinud. Või lähtub teie viha muistse vabadusvõitluse ajast 13-l sajandil?

Kurb on see kui püütakse kaasa rääkida asjades mida tegelikult üldsegi ei tunta ning mille tõlgendamisel jäädakse paratamatult tiletandiks. Alustades teie kommentaari lõpust pean vajalikuks ajaloolise tõe huvides tuletada meelde, et eesti rahva viha sakslastest orjastajate, alandajate ja eesti rahva higi ja vere arvel elanud balti parunite vastu sai küll alguse XIII sajandi vabadusvõitlusest kuid väljendus selgelt veel ka XX sajandil Vabadussõja sisse kuulunud Landeswehri sõja näöl. Ajaloolise paradoksina tuleb tõdeda, et erinevalt Lenini.Trotski enamlastest olid just Vene valged ja Baltisaksa aadel Eesti iseseisvuse kõige ägedamad vastased. Vabadussõja veteranist vabadusristi kavaleri mälestustest olen kuulnud, et viimatinimetatud "Landeswehri" sõja rindel balti aadli järeltulijate vastu olevat eesti sõdur sõdinud veel palju entusiastlikumalt kui ida rindel venelaste vastu. Põhjuseks nimelt värske mälestus 700 aastat kestnud orjusest ning ülekohtust. Lätist olen jällegi kuulnud, et sadamas Saksamaale ümberasunuid ära saatmas käinud president Ulmanis olevat sadamakailt ümberasujate laevale saksa keeles järele hüüdnud - Ärge tulge enam kunagi siia tagasi!- või midagi sarnast. See koormus, mille sakslaste ümberasumisega kaasnevad erinevad nõuded lõid kapitalistlikus vabaturumajanduses toiminud Eesti ja Läti Vabariikide riigikassadele ja eelarvetele olid vankuma panevad. Pöörased olid ainuüksi juba ümberasujate varadel lasunud võlanõuded millised saksa riik penni pealt (Erinevalt eesti omandireformist) arvele võttis ja ümberasujatele saksa siseste kompensatsioonide maksmisel ennekõikke arvestas. Nüüd, mis puudutab vabaturgu, siis kapitalismi ja vabaturu klassikaliste põhimõtete järgi - kui omand on püha, siis on seda igasugune omand ja mitte ainult omand 1991.a. ülemnõukogu arusaama järgi. Kui püha on see majaomaniku majaomand mis talle enne 1941. aastat kuulus, siis on püha ka sellel omandil lasunud võlg. Eraisikute vahelist võlga ei saa kapitalismis aga tühistada mitte ükski riik ega poliitiline otsus. Ja nagu määratles Saksa okupatsiooni aegne Ametlik teataja, jõustub iga niisuguse majaomandi omandiõiguse taastamise korral esmajärjekorras sellel varal lasuv võlakohustus. Ümberasujatele, kes olid oma majad üle andnud kas Saksa usaldusvalitsusele või nõukogude -saksa segakomisjonile ning nõudeõiguse, koos võlgadega, selle vara suhtes loovutanud Riikidevaheliste lepingute alusel Saksa riigile, nende majade omandiõigust enam mõistagi ka Saksa ajal ei taastatud. Nagu nähtub Riigikogu stenogrammidest Omandireformi seadustamise hetkel, juunis 1991, ei olnud ei justiitsministeerium ega ka Omandi ja maareformi komisjon suuteline ülemnõukogu jaoks vara mõistet avama. Ei suudetud avada isegi ei kinnis ega vallasvara mõistet, tagastatava vara ühesest mõistest rääkimata. Ei suudetud eristada, miks nende kurikuulsate majade omand on püha ja need tuleb tagastada ja miks needsamad võlad või pankades olnud hoiused ei ole pühad ja need võib jätta arvestamata. Miks see mees, kes võttis maja ostmiseks 100% võlgu ja ostis maja panemata sinna mitte sentigi oma raha, saab selle maja tervikuna tagasi, ja teine mees, kes ei tahtnud võtta võlgu ja kogus raha panka, sai vajaliku summa täis, kuid ei jõudnud veel ostu-müügi tehingut sooritada ning kelle majaostu väärtuses eesti rahad jäid seega eesti panka, ei saanud midagi tagasi, sest tema omandit ei peetud pühaks vaid kirjutati nii öelda korstnasse. Sinnasamasse korstnasse kirjutati ka selle mehe rahad, kes oli teisele näiteks maja ostmiseks laenu andnud. ka see eesti vabariigis kehtinud omand ei olnud ühtäkki enam püha. Rääkimata juba ka nõukogude aegne omand mis oleks samuti pidanud seaduslikult soetatud omandina püha. Sest vastavalt Omandireformi vastuvõtmisel Riigikogu saalis esitatud Saksa kõrgeima konstitutsioonikohtu otsuse järgi analoogilises küsimuses, on okupatsiooni ajal okupatsiooni seaduste järgi teostatud natsionaliseerimine kui ka muud okupatsiooniaja seaduste järele toimunud tehingud rahvusvahelise õiguse järgi kohustuslik lugeda toimivateks ka pärast okupatsiooni lõppemist! Ümberasujatele kunagi kuulunud kuid nende poolt riikidevaheliste lepingute tingimuste kohaselt üleantud vara on aga eestis olnud üle 50 aasta tsiviilkäibes. Saksa pool on ümberasujatele nii sõja ajal kui ka pärast sõda, maksnud üleandmisel arvele võetud vara erinevaid kompensatsioone. Saksa pool on teatanud et loeb kõik niisugused nõuded lõpetatuks. Ja et kui kellelegi ümberasujatest siiski kusagil tagastatkse sellist vara tuleb selle vara eest makstud kompensatsioonid Saksamaal tagasi maksta. Seega ei oleks lubatav 1939/1941.a.riikidevaheliste lepingute alusel saksamaale ümberasunud isikute vara tagastamine ei omandiõiguse ega Balti eraõiguse , ega rahvusvahelise õiguse ega saksa seaduste ega eesti omandireformi aluste seaduse seisukohalt. Tsiviliseeritud ühiskonnas on aga seadus selleks hoovaks mis peab taltsutama primitiivset saamahimu. Humaanses maailmas elava Tsiviliseeritud inimese tunnuseks on aga see, et ta tunnistab seadusekuulekust kõrgemaks oma isiklikest või ka ühiskondlikest vabaturu majanduslikust efektiivsusest ja majandushuvidest. Sellele küsimusele, miks tehti ja suruti läbi eestis selline omandireform et üks linnavurle pidi saama miljonilise kingituse ja talumees mitte midagi, ei oska/soovi eestis vist mitte keegi vastata.

Frag nicht, warum ich weine, frag nicht warum. Kui lugeda selle artikli põhjal mida ütles ja kelle eest ja kui energiliselt seisab Poola president ning poola riigivõim ning meenutada seda mida Frankfurter Allgeminge Zeitungis toodud 3.okt 1995.a saksamaal peetud kõnes tavatses öelda Eesti presidet Meri,- siis tõesti ära parem küsi miks ma eestlasena nutan.

"Mõisad põlevad, saksad surevad..." või ma ei tea, kas seda laulu tohivadki tänased eestlased enam kommentaarides korrata? Vaenu ja vihkamise õhutamine ju. Mis sest , et tuleneb Eestlaste aastasadade pikkusest elukogemusest. Võib-olla keelatakse sel põhjusel varsti ka "Viimse reliikvia" näitamine, vaatamine ära...?

Pole nii vana, et seda ise mäletaks, kuid minu teada kutsus Sakas riik 1939 a baltisakslasi kodumaale tagasi. Miks? Baltiskaslastele pakuti soodsalt normaalse elu jätkamist toimiva majanduse keskkonnas, mille eksisteerimise katkemises tolleaegse EW pinnal uskus enamus elujärjele jõudnuid. Eestimaale mahajäänud vara oli Saksa riik valmis maha kandma NL "raamatupidamisse", kuna EW eksisteerimine näis olevat varsti lõppenud. Kõige selle taga oli eelnev poliitiline otsus- MRP, mis loovutas muu hulgas Eestimaa, "kapjade ja sarvedega" NL-i sisse. Üllas ausus oma riigi ja rahva esindajate suhtes ei lubanud suurriigil jätta kaasmaalasi ilma ühegi võimaluseta võõrvõimu(NL)alla,kannatama, virelema jne., et saksa ajalool ei oleks midagi häbeneda. Sama uhketja ettenägelikult õiglast joont on jätkanud ka Saksa LV poliitika- mis olnud- see on olnud ja häbiväärne oleks tagantjärge selle pealt hõpkasu teenida. Ja kas tõesti sundis EW baltisakslasi eestist lahkuma? Kas baltisakslased olid sunnitud lahkuma Eestist riigi ja rahva poolt põhjustatud ebaõigluste või ebameeldivuste pärast? Põhjus oli "Punane karu" ja sele põhjustatud majanduse laostamine.(baltisakslaste õigustatud etteheiteks(tagantjärgi) võinuks olla omariikluse kaitsmise ebaõnnestumine 1939-40a tagantjärgi, mida võis maailmapoliitikat jälgides ette ennustada. Seega ei tohiks olla eesti riigil ja eestlastel süütunnet, et baltisakslastel omas ajas tegid valikuid lahkuda, kuid jätsid palju maha( ilmselt oli III Reich näinud ette, et peale sõda võetakse kõik niikuinii omadele tagasi). Paralleel pereelust -nagu elukaaslane, kes vahepeal on elanud kellegi kolmanda(eesti) juures. Nüüd on vana paar õnnelikult koos ja mõlemad tunnistavad, kõik on korras- st. lahkumise põhjuseks olid mõlemite vead, millest on õppust võetud ning vigade teema ei vääri meeldetuletamist. Nüüd aga kolmas(eesti) pakub visalt mingit kompensatsiooni vahepealse aja "hüvedest", kui paar on koos tunnistanud tehtud vigu ja valmis elu uutel aluste jätkama. Aga kolmas ei anna rahu, pakub midagi...määrib pähe midagi...

"Eraisikute vahelist võlga ei saa kapitalismis aga tühistada mitte ükski riik ega poliitiline otsus." Uurige, kes olid need isikud, kes otsustasid, et võlgadega varad tuleb tagastada. Te saate palju teada, mida Te varem ei teadnud. Te saate teada, kes on omandireformi tegelikud niiditõmbajad ja rahva vara kantijad.

Tagastamine on imetühine % kogu erastamisest ja tagastamisel tehtud vead ja ebaõiglus on samavõrd tühine võrreldes vene kolonistide ja nende käsilaste huvides läbi viidud erastamisega. Ja selle ebaõiglase erastamise poolt hääletas terve Riigikogu, kes koosnes peamiselt endistest EKP liikmetest. Millises erakonnas nad praegu on pole minu jaoks oluline. Kommunisti põhitunnuseks on veendumus, et tal on õigus omandada kellelegi teisele kuuluvat vara.Mina ei näe mingit õigustust üürnike ihalusele saada majaperemehe vara endale, olgu selleks permeheks eraisik, sakslane, linn. vald või riik.