Gruusia andis signaali kogu maailmale

Bidzina Ivanišvili võit Gruusia parlamendivalimistel tuli paljudele Eestis nii üllatuse kui ka pettumusena. Aastaid on meile kinnitatud, et Gruusia liigub kindlalt reformide teel, et rahvas usaldab Mihheil Saakašvilit ning näeb oma tulevikku Euroopa Liidus ja NATO-s.

Vähe sellest - Gruusia opositsiooni käsitleti tavaliselt läbi poliitmuige, nende protestimiitinguil nähti esmajoones purjus inimesi, kelle keelekaste oli teadagi kelle poolt kinni makstud.

Hoopis vähe on juttu olnud prominentsetest, kõrgesti koolitatud opositsioonitegelastest, samuti võimu koondumisest ühe mehe kätte nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Tähelepanuta jäid opositsiooni hoiatused võimuerakonna ebaproportsionaalselt määravast rollist ka nendel riikluse tasandeil, mis peaksid ühes demokraatlikus riigis olema sõltumatud.

Grusiinlased ise rääkisid muud

Mäletan kohtumist Gruusia opositsiooni esindajatega Riigikogus. Nende poolt maalitud pilt ja esitatud tõendid ei vastanud kaugeltki meil valitsenud ametlikule arvamusele olukorrast Gruusias.

Eesti on küll alati diplomaatkorrektselt rõhutanud, et toetame demokraatlikke reforme Gruusias, mitte niivõrd Saakašvilit. Kuid neid oli tegelikult ju üsna raske lahutada. Garant, või nii.

Mäletan sedagi, kui Saakašvili käis mõne aja eest Riigikogus. Ta oli kindel, et võimupartei võidab valimised. President oli küll mures Gruusia meedia, eriti eratelevisioonide pärast.

Ja täna tundub, et riigipea mure oli põhjendatud. Meedia mõju on igas riigis tohutu; üleminekumaades, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid, aga eriti. Täna algab enamik revolutsioonidest meedias, eriti teleekraanilt. Oli see Eestis siis teisiti?

Sõnasõda ja meediakampaania

Esialgu on veel raske ja riskantnegi väita, kui suurt rolli valimistulemustes mängisid õõvastavad kaadrid ühest Tbilisi vanglast. Kindlasti omas see piinlik paljastus mõjujõudu. Vastaste vahel käis enne valimisi tavatult äge sõnasõda ja meediakampaania, mis mõlemale osapoolele, isegi püstirikkale Ivanišvilile läks kena kopika või, õigemini, lari maksma.

Oluline on siiski see, et rahvusvaheliste vaatlejate poolt ausateks ja demokraatlikeks hinnatud valimised toimusid ning rahvas sai välja öelda oma rahvarohketel demonstratsioonidel rõhutatud tahtmise.

Hoopis teine jutt on valimistulemuse sobivus erinevate riikide otsustajatele. Üldiselt on kommentaarides suudetud hoiduda nii liigsest eufooriast kui ka masendusest. Seda ka Eestis. Rõhutatud on Gruusia ühiskonna signaali oma valitsejaile ning kogu maailmale, räägitud on valimiste läbiviimise korrektsusest ja detailideni läbimõeldud kulgemisest.

Nii või teisiti. Valimisvõit oli mäekõrgune - vahe kahe vastasleeri tulemuste vahel ligi 15 protsenti. Tänase seisuga saab Ivanišvili erakond Gruusia Unistus riigi parlamendi 150 kohast 83, Ühtne Rahvuslik Liikumine 67 kohta. Hetkel on lahendamata veel paarkümmend protesti valijate survestamise kohta.

Reaalselt võiks neist ehk kolmandik jõuda pikemasse menetlusse, mis lõplike valimistulemuste väljakuulutamist mõnevõrra edasi lükkab. Keskvalimiskomisjon peaks esitama lõplikud tulemused 20. oktoobril ning uus parlamendikoosseis võib koguneda 20 päeva jooksul pärast valimistulemuste kinnitamist ehk 9. novembril.

Valitsuse moodustamine käib

Samal ajal on valimiste võitjaerakond moodustanud juba komisjoni konsultatsioonide pidamiseks täna veel Gruusiat valitseva Ivane Merabišvili kabineti esindajatega. Komisjoni juhivad poliitikud, kes esmaspäeval avaldatud Ivanišvili tulevase valitsuse nimekirjas mängivad olulist rolli. Irakli Alasaniast saab tõenäoliselt Gruusia asepeaminister ja kaitseminister, Davit Usupašvili hakkab spiikrina juhtima Gruusia parlamendi tööd, Irakli Garibašvilile jäetakse siseministeeriumi valitsemise koorem.

Gruusia välisministriks kavandatud Maia Panjikidze on oma riiki suursaadikuna esindanud Saksamaal ja Hollandis, omades korralikku diplomaadikogemust.

Valitsuskabineti rahvusvaheliselt ehk värvikaim liige - tippjalgpallur, teiste suurklubide kõrval koguni AC Milanis mänginud Kahha Kaladze - on sooritanud särava poliit-triblingu, ning temast saab asepeaminister ning regionaalarengu ja taristu minister.

Mida me teame Ivanišvilist?

Ent mida teame siis täpsemalt peaministrikandidaat Bidzina Ivanišvilist? Vaid aasta eest poliitikasse tulnud mees on väga rikas, Forbesi andmeil on tal varandust 8,4 miljardit dollarit. Äri on ta peamiselt ajanud Venemaal, kus ta aastaid ka inseneriteadusi ja majandust õppis.

Keegi pole suutnud tõestada, et ta arvuti- ja mobiiltelefoniäri, hiljem metalli- ja pangandusäri ajas ebaausalt või kellegi võimsa mahitusel. Ta oli tegev ja edukas ka hotelli- ja apteegibisnises. Mehel, kes Venemaal tegutsedes kasutas eesnime Boriss, on veel Prantsuse kodakondsus, kuid ta loodab tagasi saada Gruusia kodakondsuse. Pole seegi vist võimatu unelm.

Tulevane peaminister on kinnitanud, et oma esimese töövisiidi teeb ta USA-sse.

Ivanišvili eramu Tbilisis lõi maailmakuulus jaapani arhitekt Shin Takamatsu. Alles hiljuti tuli oksjoniuudiseid Bidzina Ivanišvili kallitest kunstiostudest. Teiste seas omandas Gruusia rikkaim inimene kosmiliste hindade eest mõne Pablo Picasso originaalteose.

Tema peres on neli last. Üks poegadest, Bera, on Gruusia menukamaid räppartiste. Muide, Ivanišvili erakond Gruusia Unistus sai oma nime just Bera ühe menulaulu järgi.

Niisiis, kas Gruusia või Georgia? Olulisim pole maailmas mitte niivõrd teiste suhtumine ja soovid, vaid Gruusia 4,5-miljonise rahva tahe. Nemad ei räägi ju omakeeli Gruusiast ega Georgiast, vaid sajandeid oma riigist kui Sakharthvelost.

Tähtis on inimeste otsustavus riiki demokraatlikult edasi arendada ning oma valitud esindajate kaudu juhtida.

Lõpumõtted kukkusid välja toosti moodi... Kuid miks ka mitte. Räägime ju tõotatud veinidemaast Gruusiast.

ENN EESMAA, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees, Keskerakond

[esiletõste]    Üldiselt on kommentaarides suudetud hoiduda nii liigsest eufooriast kui ka masendusest. Seda ka Eestis. Rõhutatud on Gruusia ühiskonna signaali oma valitsejaile ning kogu maailmale.

Jaga |