Nagu koerad heintel

VÄINO UBINA,      29. august 2007


Ei tahaks taeva ja rahva tahtega spekuleerida, aga midagi mäda meie Vabadussambaga on, et seda siiani püsti panna pole saadud. Oleks nagu fataalne analoog Ülemiste vanakese ja Tallinna valmissaamisega. Kas pole midagi sarnast Vabadussamba püstisaamise ja vabaduse lõpliku kaotuse vahel? Meie tähetargad võiks ju üritada seda välja raalida. Ehk püüamegi midagi püüdmatut?

Wabariigist Vabariigini on Vabadussammast püstitatud küll nii ja naa, küll kavandite, konkursside ja valitsuste tasemel, ning pole püsti saadud. Ehk aga ei tohigi saada hullema ärahoidmiseks? Kas meie nn vabadus, millest vahetevahel justkui soigume, polegi ainult mingi rehepaplik sharzh? Millega ühed teistele alailma ära teha püüavad ning kus tugevamal on vabadus endale lubatut ja lubamatut lubades abitumale tema kohta kätte näidata. Kus aade on võrdsustatud rahaga, seni enamikus mitte omateenituga, vaid isanda või naabri tagant nihverdatuga.

Kus on siiski see känd, mille taga sambalugu kinni seisab? Mitmed võistlused pole ikkagi midagi mõistlikku suutnud välja sõeluda. Ja kui nüüd avalik võistlus ikkagi ühe ära valida suutis, on ajalehed täis selle valiku mahamaterdajaid, hallpäädest verinoorteni, kes kõike paremini ja targemini teavad kui konkursikorraldajad. See võib ka muidugi nii olla, kuid miks need targad ja teadjad siis üleriiklikule üritusele ise õlga alla ei pane, vaid on kui koerad heintel – ei tee ise ega lase ka teistel teha. Kordub sama lugu kui Kangro skulptuuridega. Jääb mulje, et kui oma võimed millenigi ei küüni, siis jääb üle teiste tegijate käru kraavi ajada. Anonüümne internet on ju vesi nende veskile; kui ikka annaks nimi näoga kokku viia, küll siis paljud targutused kaotaks oma kaalu. Avalikel võistlustel ei tohiks mingil moel arvestada anonüümset internetihala. Küll aga oleks paljuski abiks asjatundjate näpunäited.

Mis puutub selle samba sümboolikasse, siis paljude muude puuduste ritta võiks lisada ühe üsna olulise: väljapakutu on ju kahekordne haakrist, üht- ja teistpidi haaradega. Sellele pole veel nagu tuldudki; küll aga tullakse, kui see kellelegi vajalikuks osutub.

Muidugi on rist ikkagi rohkem olnud olnu mahamatmise sümboliks, kui millekski edasiviivaks. Mis sest, et need ristid sobisid kangelastel rinnas kanda. Ikkagi ülistasid need olnud võitlust, langenud kangelasi, taplusest eluga pääsenuid, mitte aga elu edasiviijaid. Ikka on ristid pandud kaotsiläinuile, hukkunuile ja muidumaetuile, vihjavad surmamaigulisele kaduvikule.

Kas siis ka meie vabaduse varemeile, kauaoodatud Valgele Laevale? Valged laevad küll käivad Eestisse, aga aatelise vabadusega on nagu on. Kellegi vabadus on kellelgi lõuad pidada ja edasi teenida. Ja kui see sammas saabki lõpuks püstitatud, siis kellele, millele, milleks? Kas ainult kunagi langenuile, kes üritasid midagi ära teha, mitte aga mingisugusele praegusele vabadusele või vabaduspüüdele? Mitmekordsed okupatsioonid, Nõukogude Liit, Euroopa Liit, NATO ja muud liidud, vaevalt küll tasuvad vabadussambaks tahumist. Siit ehk rahva seninegi inertsus? Sest pole vaja ponnistada kivisse raiuda seda, mida pole. Ehk ongi viga samba pealkirjas? Et asi ei edene seepärast, et tal pole taga rahva tahet?

Rahva ilmne enamus ilmselt ei tunneta selles sambas sellist väärtust, mida püütakse ametlikult ette kirjutada.

Meelepärase samba püstitaks rahvas kas või omadest säästudest.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)