Kauaks meid veel jätkub?

Ants Metsla Vändra metsast Pärnumaalt kirjutas 24. oktoobri Kesknädalas: "Kolm korda on Eesti rahvas tõusnud ja kolm korda langenud. Viimane langus, praegune, jätab siiski väikese lootuse. Missuguse, sellele pole veel vastanud ükski partei. [---] Mis kõige ehmatavam - eesti rahva suurim taandareng pole toimunud võõra võimu all, vaid iseseisev olles. Olgu, oma esimese riigi kaotasime välisel survel. Aga ärgem unustagem, et meie juhid aktiivselt ja rahvas passiivselt aitasid sellele kaasa! Nüüd, teises iseseisvuses, oleme 20 aastaga sündimatute ja väljarännanutena (juba öeldakse - evakueeritutena) kaotanud 200 tuhat eestlast. See on siis meie iseseisvuse hind! Keda süüdistada?"

Kui on siiski veel väike lootus, siis peame kindlasti arvestama sellega, et aeg enam ei oota - mida rohkem me arenguspiraalil allapoole langeme, seda raskemaks muutub endise olukorra taastamine, ehk teisisõnu - kui taasiseseisvumise alguses oli meil rahvastiku iive normaalselt plussis, siis nüüdses olukorras, mida aasta edasi, seda keerulisemaks muutub meil oma rahvaarvu taastamine. Nüüd isegi siis, kui taastuks positiivne iive, sest vahepeal oleme ikka ilma jäänud väga paljust, mida kõike tagasi teha muutub iga päevaga veel raskemaks.

Teine probleemide probleem on rahvastiku väljaränne. Seda on tänaseks kahjuks rohkem kui sõjakoleduste sunnil. Need ajad on jäädavalt möödas, kus võimud vabandasid seda õigustusega, et me ju enam ei ela raudse eesriide taga - vaba inimene läheb, kuhu tahab. Nii võib siiski kiidelda vaid mõni paljumiljonilise rahvaarvuga riik, kus ka mõne miljoni kaotsiminek veel riigi jätkusuutlikkust ei ohusta. Aga meie, väikesed? Pealegi ära lähevad ju parimates aastates tööjõulised inimesed. Siia jäävad vaid vanurid, ikka veel vähenev arv lapsi ja sandid...

Soomlased elasid sama murettekitava perioodi üle juba 45 aastat tagasi. Sellest kõigest kirjutas mõtlemapanevalt Sami Lotila 22. oktoobri Pealinnas - "Eesti majandus jääb Soome omast 45 aastat maha": "Soomlased mõistavad, et kolimine välismaale on paljudele Eesti peredele ainus võimalus, et elada inimväärset elu või üldse ellu jääda. [---]/ Kolimine Eestist ära on seevastu kestnud juba aastaid ja tundub mitte vaibuvat, vaid hoopis hoogu koguvat. [---] Eesti riik suhtub kodanike põgenemisse välismaale absoluutselt ükskõikselt ja tegevusetult."

45 aastat tagasi, kui soomlastel, peamiselt maakohtadest, tekkis kolimisbuum Rootsi umbes samadel põhjustel nagu täna Eestis, võttis Soome riigivõim kohe ette meetmed - mitte mõne irvhamba poolt pakutud raudse eesriide ehitamise, vaid meetmed, tänu millele ei tunduks kolimine välismaale nii ahvatlev. Ja riigi tasemel sekkumine aitas - see massiline kolimisbuum kestis vaid 2-3 aastat ja pooled soomlased tulid kodumaale tagasi. Riik sai aru, et mida rohkem sekkumisega venitada, seda keerulisemaks muutub riigi stabiliseerimine. Rahva sotsiaalset turvalisust parandati, tehti suuri investeeringuid, millega loodi uusi töökohti maale jne.

Meie oleme samade meetmete ootel, kahjuks aga niipalju aastaid juba. Esmalt tuleks pingutada ja nende elujärge püüda aidata, kel äraminek juba majanduslikel põhjustel plaanis, - nii on kordi kergem teha, kui juba äraläinuid hakata tagasi meelitama. Seda juba katsetatakse, vist 27 tagasitulijat olevat leitud...

Üks aga on vaieldamatult kindel - Eesti riigi säilimiseks peame selle probleemi suutma lahendada. Kõige ehmatavamaks jääb aga see, et eesti rahva suurim taandareng ei toimu mitte võõra võimu all ega sõjakoleduste keskel, vaid rahuajal ja iseseisev olles.

Ja veel on vist vaieldamatult kindel, et järgmised valimised võidavad meil need erakonnad, kes pakuvad välja Eesti riigi ja rahva päästmise kõige reaalsema plaani. Mitte sõnades või paberil, vaid ka reaalses elus teostatavana.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond.

Jaga |