Järelhüüe EVP-dele

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      28. veebruar 2007



1991. a. algasid jutud, et osa senist riigi ja kolhooside vara tuleb tasuta jagada rahvale. Selle all mõeldi ka korterite erastamist, mida maailma varasem majanduspraktika ei tundnud. See olnuks nagu kompensatsioon aastakümneid tehtud väikesepalgalise töö eest. Rõhutati, et nõnda antakse rahva kätte rahalise käibeta varandused. Seega oleks osak mänguraha, mille eest võid saada majaomanikuks, kuid pätsi igapäevast leiba tema eest ei saa osta.
Tekkisid uued mõisted: rahvakapitali obligatsioonid (RKO), RKO-aastad (ühe tööaasta eest arvestati 300 EVP-krooni ja selle eest sai erastada 1 m2 elamispinda), "kollased kaardid", erastamisväärtpaber (EVP). Kolhooside lammutamisel tekkisid sellised mõisted nagu „ühistatud varaosak" ja „tööosak" ning ennekuulmatu "tinglehm". Algul oli juttu, et sel viisil toimub tootmisvahendite erastamine ja meist kõigist saavad omanikud.

Erastamisest sai ärastamine

Õige pea muutus paljutõotav omanikukssaamine labaseks ärastamiseks.
Esialgne seisukoht oli, et nn kollaseid kaarte saab pärandada-kinkida ainult lähisugulastele – et omanikuvahetus ei mõjutaks raharinglust. Neist kaartidest ei pidanud saama ostu-müügi objekti. Esialgu jäi rahvale mulje, et EVP-de kasutuselevõtt on igati aus ja usaldusväärne asi, kuid lõpuks läks ikka nii nagu paljude muude asjadega: väike grupp rikastus, suurem grupp sai kannatada.
Vaatamata sellele, et EVP-sid oli võimalik ainult pärandada, hakkas ajalehtedes ilmuma kuulutusi „Ostan RKO-aastaid". Ostuhinnaks pakuti vaid mingit protsenti nimiväärtusest. Maal toimus „kokkuostu" vormistamine üldjuhul vallamajades.
Kui 4. novembril 1994 oli Rahandusministeeriumis suur audiitorite seminar, teatas maksupoliitika osakonna juhataja Kalev Järvelill (praegune kuulus reeder): „Kollaste kaartide (tööosakute) müügist saadud raha kuulub tuludena deklareerimisele. Saadud müügitulult tuleb maksta 26% tulumaksu." Saalis olnud rohkem kui 200 kuulajale tuli see teade ootamatusena.
Kuna müüja pidi hakkama tulumaksu maksma, hakkas mind huvitama ostu-müügi vormistamine. Sellega mõnes vallas tutvudes sai selgeks, et tegelikult polegi ostu-müüki toimunud, vaid senine RKO-aastate omanik on andnud ühele isikule väga segase ja mitmeti tõlgendatava volituse, mille saaja võib volitaja rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardiga teha mis tahes tehinguid, sealhulgas ka edasi volitada.
Leidus volitusi, kus polnud märgitudki mingisugust rahalist summat ega aastate arvu. Selliste volituste väljapetjad olid omamoodi väga head psühholoogid ja oskasid volitaja iga kandi pealt ära lollitada. Volitusetekstist võis paista, et ostja on müüja suhtes suur heategija. Kuigi neid „volitusi" ei saanud kuidagi tunnistada ostu-müügi lepinguks, teadsime kõik, et tegu oli ikkagi ostu-müügiga.
Volitajate allkirja tõestamine toimus vallamajas, linnasekretäri või notari juures. Need ametnikud ju pidid tunnetama, et toimub suur pettus, kuid miks nad ei hoiatanud volitajaid ehk RKO kaardi loovutajaid?
Mul on näiteid, kuidas 30 tööaasta RKO kaart (30 x 300 EEK = 9000 EEK) müüdi hinnaga 60 EEK/aasta ehk kogusummas 1800 EEK.
Sellisel viisil legaliseeriti ausate ja lihtsameelsete tööinimeste röövimine. Täna on selle kohta kasutusel määratlus JOKK.

Imeodavad majad

Ränga löögi said ka need, kes 1944. a sügisel põgenesid läände, olles jätnud kodukanti maha väikese maja. 15 aastat tagasi tõotati: punavõimu poolt õigusvastaselt võõrandatud varad saavad tagastatud või hüvitatud.
Mu kaks Rootsis elavat onunaist jäid lootma, et saavad majade eest õiglase hüvituse. Kõigepealt tuli neil tunnistajate abil kohtus tõendada, et majad on neil olnud ja siia maha jäänud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjon tegi oma otsused ja 1996. aasta lõpuks kanti asjaosaliste arvele majade maksumus õigusvastase võõrandamise ajal. Üks sai 5-aastase maja eest (77 m2) 36 000 EVP-krooni, teine 10-aastase maja (92 m2) ja lauda eest 44 600 EVP-krooni.
Võib kujutleda ligi 90-aastase omaniku solvumust, kui ta sai teada, et 44 600 krooni mänguraha võrdub umbes 8000 päriskrooniga ning et see summa vastab tema ühe kuu pensionile Rootsis.
Poleemika selle üle, kuidas EVP-de „müügist" saadud tulu maksustada, jõudis siiski lõpuks selleni, et esmase võõrandamise korral ei pea tulumaksu maksma.
Mina ise sain 44 tööaasta eest 13 200 EVP-krooni. Kui vahetasin need päriskroonideks, sain 9110 EEK. Kuna riigikorra tagasimuutmise ajaks oli meie pere ostnud saja-aastase talumaja, siis korteri erastamise võimalus puudus, kuigi EVP-kroone jätkunuks 44 m2 jaoks.

Kes võitis ja keda lollitati?

Järelduste tegemise jätan lugeja mureks. Kuskil on öeldud, et loll saab ka kirikus peksa. Miks siis ei peaks peksa saama kauboikapitalismi tingimustes?
Kunagise erastamise teoreetilised alused ja hilisem praktika pakuks asjalikele üliõpilastele rikkalikku uurimismaterjali. Selle läbitöötamist tuleks alustada nende küsitlemisest, keda rängalt peteti. Saaks selgeks, kuidas ausalt kavandatud erastamine muutus üleöö ärastamiseks, pani käima majandusliku kihistumise.
Uurimistöö tulemusi läheb vaja ka siis, kui mõni lihtsameelne riigipea kutsub Mart Laari endale nõustajaks. Siis oleks Mardil kohe olemas teaduslikult läbi töötatud materjal näitamaks, kuidas üksikud jultundhinged võivad rikastuda rahva enamuse petmise teel.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)