Riik suurendab ametnike armeed ettevõtja kulul

MAIE NIIT,      25. aprill 2007


Meie valitsejad eesotsas Reformierakonnaga leiavad, et kuna ettevõtjatel puudub tulumaks, siis ettevõtja ei tea enam, kuhu oma raha panna. Esialgu paistab, et Eesti ettevõtja elu on roosilisem kui mõnes teises riigis. Kas ikka on?

Ettevõtjal raha hunnikuviisi üle ei jää. Ainus tagavara peale Euroopa Ühendusest saadava raha (juhul kui saadakse) on oma dividendid firmasse panna. Kui audiitor aastaaruannet analüüsib, on tal esimene märkus: ettevõtja huve peab silmas pidama ja ettevõtja peab oma pikaajalise töö eest dividenditulu saama.

Kuhu raha kaob?

Eks ta voola nagu vesi riigieelarvesse, laekudes suure mühinaga ja üle ootuste hästi. Riigikogu võtab seadusi vastu päris tihti, ja kes seda ikka jälgida jõuab, millal ja missugune lobigrupp mingi seaduse oma huvides parlamenti viib, seaduse vajalikkuse teistele selgeks teeb ja tarvismineva koguse nupuvajutajaid kogub. Mõne aja möödudes avastad, et riik ei võta küll tulumaksu, aga on kontrollorganite ülalpidamiskulud osavalt ettevõtjate arvele sokutanud.
Alustame kaalukontrollijatest, kes aastas korra 15 minutit firmas kaale taatlevad ning selle eest vähemalt neljakohalise summa kasseerivad, ja seda elektronkaalude ajastul! Veterinaaramet on kehtestanud riigilõivud iga tapetava looma kohta, terve firma kohta ja veel eraldi lihalõikamise kohta. Kui kahjumis ettevõttel tulumaksu maksta ei tulnud, siis riigilõive peab raudselt maksma ka siis, kui ettevõttel tulu pole. Ettevõtte müügikohtades on kehtestatud riigilõivud eraldi igale letile, keskkonnamaksud, tunnustamistasud, saastetasud. Vaikselt kehtestatakse kütuse aktsiisimaksu. Järjest rohkeneb nende analüüside arv, mida tööstus peab tegema ja ise kinni maksma. Vett kontrollivad Keskkonnamet ja tervisekaitse; mõlemad kehtestavad analüüsitegemisgraafiku, kusjuures iga analüüsi maksab kinni ettevõte.

Ehitaja praagi maksab kinni tellija

Ehitajate kõikvõimas voli teha praaktööd on seadustatud ehituse järelevalve surumisega tellija kuluks. Tavaliselt kujuneb see vaid raha võtmiseks tellijalt. Kuidas saab ehituse järelevalvet teostada Otepääl, kui järelevalvespetsialist sõidab kohale Tallinnast?
Pole saladus, et ehitaja sokutab kontrolliks oma kooliõe või -venna, kes „käsi peseb kätt"-meetodil läheb sõbra objekti kontrollima. Kas ehitaja ise ei pea tööd korrektselt tegema?
Kuidagi ei saa ohjeldada oma emotsioone ja öelda lihtsas keeles: "Meil on hakatud kõikvõimalike nippidega ettevõtjalt raha korjama." Rahakorjamise rasket vankrit veavad noored, kes ise veel ei aima, et teevad ettevõtlusele kahjulikku tööd. Mis siin imestada?! Meil ei jätku tööjõudu ega saagi jätkuma, kui ringikõndivaid rahakorjajaid aina juurde produtseeritakse.
Ja veel! Nüüd tegi Energiainspektsioon (jälle seaduse alusel!) ettevõtjale kohustuseks tööle võtta käidukorraldaja („käidunäitleja") igakuise töötasuga. Mida käidukorraldaja ettevõtte heaks teeb, näitab aeg.
Iga ametnikeüksus (näiteks tuletõrje) on eraldi riik riigis, sest nemad õpetavad, juhendavad (muidugi 2500–3000 krooni õppepäev), aga kehtestavad ka nõuded, ja seda tehakse nõnda, et isegi firma sees peavad töid teostama ainult nende inimesed. Ettevõtjal ei ole valikut ega hindade kujundamisel läbirääkimiste õigust.

Tekitatakse kindlat raha nõudev firma

Peale mainitu on levima hakanud meetod, et luuakse teenust pakkuv organisatsioon (näiteks keskkonnaprojektide loomiseks), mis nõuab aastaringselt liikmemaksu, sest muidu teenust tellida ei saa. No umbes nii, et kui firma tahab Arke toodangut osta, peab ta astuma Arke loodud vorstiliidu liikmeks, sest alles siis saab ta Arke toodangut tellida-osta.
Eesti keeles öeldult: on tekitatud kindlat tasu nõudev vahendusfirma. Seda võiks nimetada tsunftimaksuks. Tsunfte on aga palju, alustades Krediidiinfost. Teenuse tellimisel peab nagunii maksma tellitu eest, aga iga asutusega suhtlemise eest pidevalt liikmemaksu maksta on liig mis liig. Eesti ettevõtja maksab palju makse ja on kõrgelt maksustatud.
Kui kevad käes, hakkab pihta ehitamine, ja inimesed seisavad ettevõtja ees palgatõstmise nõudega. Kust küll ettevõtja miljonid võtab?
Aga ametnikele tahetakse maksta keskmiselt 25 000 krooni. Olen veendunud, et seda saab maksta, sest praegused juhtametnike palgad küünivad 40...50 tuhandeni. Kui iga kolmas paberimäärija koondada, saame juurde tööjõudu ja kolme inimese palga maksame kahele. Pealekauba teostub ametnike „tõuaretus" – viletsamad sorteeritakse välja.
Kui saabub aruannete aeg, siis Statistikaameti iga ametnik nõuab endale töö kergendamise eesmärgil isiklikku aruannet. Kõrvaltoast ta küsima ei lähe, aga ettevõtja peab igale neist eraldi poognad teele saatma. Kui palju tuleb metsa raiuda, et paberkandjapoognate algmaterjali toota? Miks meie rohelised sel kõigel sündida lasevad? Lõppude lõpuks kulutab ettevõtja aruannete vorpimiseks mõttetult aega, raiume metsa ja laseme ametnikearmeel paljuneda.
Nõukogude ajal öeldi, et pealisehitis peab vastama baasile – tootmisele.

Üha rohkem uhkemaid kontorihooneid

Ametnike tarvis ehitatakse kontorihooneid, üks ikka suurem ja uhkem kui teine. Nende käigushoidmise kuludest ei taheta iitsatadagi. Eesti ääremaastumise vältimiseks võiks raha hoopis äärealadele suunata.
Nii! Nüüd öeldakse, et Jaapanis või Ameerikas on ametnikke veel rohkem kui Eestis. See ei ole põhjendus ega vabandus, vaid mõttelaiskus minnalaskmise libedal teel. Võib-olla kehtestada hoopiski kontroll ametnike tööhulga üle? Arvutiajastul peaks ametnike arv vähenema, sest arvutite juurutamisel hõisati elu lihtsustumisest ja kontoritöötajate arvu vähenemisest. Kuhu see efekt on kadunud? Või on arvutid rohkem mängurite päralt ja kas mitte suur osa tööajast ei kulu arvutiga „suhtlemisele"?
Raha korjavatest ülirikastest kindlustusfirmadest, pankadest jt kavalatest rahakogumisasutustest ei taha enam mõeldagi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)