Julm Eesti ime

Meie tarbimiskasvu taga on suures osas sundkulude hinnatõus, mistõttu paljud pered elavad Lääne malli järgi süvavaesuses. Meie suurimaks ekspordiartikliks on paraku kalevipojad. Ima rikaste naaberriikideta ei suudaks veelgi suurem hulk peresid Eestis toime tulla ja buumi ajal võetud laene teenindada. Riigi laenukulud on meil madalad seepärast, et kolmandiku eelarvest moodustab igasugune Euroopa abiraha.

Oleme erinevad

Eestlane ei ole ju tegelikult see „poliitiline loom“ – zoon politikon – , kelleks Aristoteles vanu eurooplasi määratles. Poliitika või, vast laiemas mõttes, mõistuslik ühiskondlik tegevus – politeya – eristas Aristotelese meelest inimesi loomadest. Oleme erinevad. Eestlast juhib pigem pragmaatiline tunnetus. See on siis praktiline mõistus, hea kõhutunne ja talupojakavalus üheskoos.

Kunagi nimetasin eestlast naljatamisi transtsendentaalseks pragmatistiks. Vastandite ühtsus – eks ole? Aga eestlane pole ju ka protestantlik „majandusinimene“, nagu see sündis uusaja pahustuvas Euroopas.

Me võiks ju arutada tänaseks kadunud eesti maa- või talukultuuri üle, mis meid kaua toitis ja kattis. Muide, nõukaajal oli üks kaunikesti pikk periood, mil suur võim läks maale, ja just kolhoosiesimeeste kätte. Toitlustusprogramm andis selleks võimalused ning tegelikult hakkas maa linnakultuuri ülal pidama: anti välja kultuuri-, kunsti-, kirjanduspreemiaid jne.

Kirovi kalurikolhoos pidas ülal vaat et pooli pealinna moosekante, korraldati suuri festivale a la Võrtsjärve mängud, vahetati otse tehastega uusi Žiguleid ja Moskvitše mullikate vastu jms. Parteibossid käisid maal saunapidudel ja hoidsid kolhoosiesimeestega sooje suhteid. Šefid ei olnud enam linnaettevõtted, linna- ja kultuuriasutused otsisid šeffe (sponsoreid) maalt. Kasvasin ise toonase eduka kolhoosiesimehe peres ja nägin seda imet oma silmaga pealt.

Eestluse elujõud

Võime öelda, et eestlane pole „poliitilise inimese“ mõttes ei vana-eurooplane ega ka „majandusliku inimese“ mõttes modernne eurooplane. Ja eestlane pole ka päris boreaalne põhjamaalane.

Huvitaval kombel on aga eestlane üsna sobiv postmodernsesse Uus-Euroopasse (ja Uude Maailma), kus eestlane kas lööb raskuste kiuste üsna hästi läbi või jääb vähemasti ellu. Tiit Madisson elab tõepoolest kodutu ja töötuna Hispaanias paremini kui Eestis. Mul on mitu tuttavat, kes tahavadki temast malli võtta.

Oskar Loorits ütleb „Eestluse elujõus“, et meie tugevuseks on isiklik, ühiskondlik ja kultuuriline endamaksmapanu kõige kiuste: „Ärgu idealiseeritagu meie ajaloos sündmuste dünaamikat, vaid imetletagu meie eksistentsi staatikat.“ Me oleme vastu pidanud nii orjaöös kui ka nõuka-okupatsioonis. Vast parempoolne poliitika on meid pannud õhku ahmina.

Liberaalne julmus

Eestlane on ikka hinnanud vabadust. Aga eesti vabadus on ühtlasi vabadus „millestki“ ja vabadus „millekski“. Sestap tekitavad ingliskeelsed freedom ja liberty meis segadust, nagu ilmselt ka kreeklastele omane armastuse jagamine mitmeks erinevaks armastuseks.

See liberty oma tänases liberaalse demokraatia vormis on meid oma võrku püüdnud. Algul nagu oli vabadust millestki (vene võimust) ja vabadus millekski (ette võtta, mida tahad), siis äkki olid pankade poolt seotud, ja suurimaks vabaduseks jäi võimalus netiavarustes häält tõsta, mis tavaliselt küll kadus veel suuremasse kisakoori.

Kurikuulus liberalism juhtis nii poliitilist kui ka majanduslikku inimest. Liberalism on olemuselt religioosse vabaduse derivaat. Poliitiline liberalism on religioosne mitte just oma parimas mõttes. Majanduslik liberalism on tegelikult täis julmust. Kapitalismi vaim võib ju olla maxweberlikult protestantlik, aga kristlus tunneb vaid Püha Vaimu ja teab paljusid kurje vaime, keda on terve leegion. See kapitalismi protestantlik vaim saab olla vaid viimaste seast.

Liberaalse kapitalismi eetika saab olla vaid kokkuleplus, aga mitte kõrgemal käsuseadusel rajanev kõlblus või saati siis hoidmise vägi ehk, teisisõnu, armastus. Liberalismi esinduskuub pole midagi muud kui parempoolne populism, milles kiskjavaim sees.

Elujõud ja retoorika

Me võiksime täna juba selgelt rääkida parempoolsuse julmusest. Eestlast on siiani võrgutanud see „ilusate ja rikaste“ miraaž, mida ilma imperialismita saab enamuse jaoks tagada vaid sotsiaalne turumajandus.

Meie keel on olemise võit ajaliku üle. Ja seega retoorika, mida kasutame, on paratamatult seotud eetikaga. Kui retoorika muutub õõnsaks, tühjaks tähistajaks, siis olemine tõstab mässu ja selle tulemuseks on kaos. Oleme oma poliitilise retoorikaga sellele üsna lähedal.

Meil on vaja uut poliitilist keelt, retoorilise uusi piire, sest just piiridest saab alguse korrastatus. Mu meelest vast uus retoorika ja sellest tulenev korrastatus mobiliseeriks ning ka vabastaks taas meie sisemised ressursid – eestluse elujõu.

Me kõik oleme oma keele rentnikud – sulased. Me ei saa sellest üle ega ümber – keel on parim struktuuri loov jõud, mis meie käsutuses. Sestap: rääkigem armastuse keelt. Eks me ju ikka ole täna suurenisti selle tulem, mida oleme mõelnud ja rääkinud eile.

Eestlaste eeliseks on see, et rahva enamik on rahva paremik. Hoidugem flirtimast parempoolse populismi ja liberaalse julmusega ning võtkem tõsiselt hoolimise väge! Siis täituvad ka meie hümni sõnad ning Jumal võtab meid kaitsta ja hoida.

Sa küsid: kust tuleb jõud hoolida? Ma ütlen: võta kergelt oma muresid ja probleeme, veel parem: jäta need taeva hoolde, aga võta tõsiselt hoolimise väge – armastust. Siis on meil lootust püsima jääda.

Raivo Raave

Jaga |