Kes vabandab kohtunik Leo Kunmani ees – ei keegi

Juhtum sai alguse juunis 2009 ja põhines kahel liiklusõnnetusel, mis tabasid kohtunik Kunmanit. Asjaga asus tegelema kindlustusfirmas töötav ekspolitseinik. Kindlustusandja, ERGO Kindlustuse AS läks vahepeal isegi selleni, et kaposse kaebuse esitamise päeval koostati kohtuniku jaoks soodne kahju hüvitamise otsus. Kunmani enda arvates püüdis kindlustusandja talle sõnu suhu panna, justkui ei olekski kaht õnnetust olnud.

„Raske hinnata,“ kirjutab advokaat Urm, „kas selline tegutsemine on lihtsalt kõigi kindlustusandjate mainet kahjustav püüd iga hinnaga hüvitamisest hoiduda või peaks siin rääkima kuritegudest – kindlustusandja kelmusest kliendi vastu või koguni tõendi loomisest kriminaalmenetluses.“

Kohtunik Kunman anti kohtu alla,

ent juba enne kohtu alla andmist võis kogu lugu lugeda meedias.

Kahtlustuse esitamiseks, eriti kohtuniku puhul, rõhutab Urm, peab olema kaalukas põhjus ja kindlad tõendid. Kohtuniku kuritegu, isegi selle kahtlus, õõnestab usaldust riigi ja kohtuvõimu vastu. Seda suurem on süüdistaval poolel lasuv vastutus. Kolmekordne kaotus niisuguses loos näitab, et keegi käitus äärmiselt valesti. Kas keegi ja kes vastutab, on siiani vastuseta. Vähe sellest – isegi see on vaid ilus unistus, et keegi Kunmani ees vabandaks.

Kohtu alla andmisele peaks eelnema põhjalik menetlus. Kunmani asjas seda aga ei olnud.

„Seega, kui saate kindlustuslepingu alusel garantiikirja, et kindlustus maksab autoremondi kinni, aga töökoda teeb mingil põhjusel praaki, tuleb karistada… autoomanikku! Ilmselt pole see piisavalt jabur, et sellist süüdistust konstrueerida, kuid nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsustes see lähenemine põrmustati,“ kirjutab Urm.

Leo Kunmani enda sõnul annab toimunu põhjust mõelda, kas Eestis on olemas kohtuvõimu sõltumatus ning kohtuniku immuniteet. Kui on, siis milles see väljendub. Nagu parlamendiliikmetel, peaks ka kohtunikel olema teatav puutumatus nende suhtes toimuva kriminaalmenetluse suhtes. Muidu on tusastel uurijatel ja solvunud prokuröridel üsna lihtne oma pikki hambaid ja teravaid küüsi nende peal proovida. Juba alusetu kahtlustuse esitamise ning üksikasjade meediasse lekitamise võimalus vähendab kohtuvõimu sõltumatust, arutleb Kunman.

Kesknädal soovitab kõigil,

kel huvi teada, kuidas ja milliste õigusväliste vahenditega töötavad prokuratuur ja kapo, see lugu läbi lugeda. Muuhulgas on seal sees mõte, mida rääkisid „oma juhtumi“ puhul ka keskerakondlased Priit Toobal ja Ester Tuiksoo: „Taktika on, et läbi otsitakse korraga töökoht, sõidukid, kodu ja suvekodu. Kui kahtlustatavaid on mitu, siis kõik võimalikult ühel ajal. Sellega koos valmistatakse ette pressiteated, vähemalt avalikkuse tähelepanu väärivate juhtumite puhul. Samas võetakse ülekuulatuilt allkirjad vaikimiskohustuse kohta.“

Samaviisi käituti Toobali ja Tuiksooga 6. jaanuaril 2012. Ehk siis nii, et üks pool kasutab meediat oma jõu demonstreerimiseks, teisele aga surutakse peale vaikimiskohustus. Urm pakub, et nii just inimesi töödeldaksegi.

Esitame veel kord veel viimasel ajal korduvalt esitatud küsimuse – mis riigis me õieti elame? Sarnane küsimus on ka reformierakondlasel, Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehel Rait Marustel, kui ta 28. juuni Eesti Päevalehes küsib prokuratuurilt – kelle huvides toimetate, seltsimehed?

Kn

Jaga |