Eesti ühiskonna mentaalse tervise hädad

FREY-CHRISTIAN FERNELIUS M.A.,      14. jaanuar 2004




Eestiga palju tegelnud isikuna tekib mul küsimusi raha, moraali ning eetika vahelistest suhetest. Külastan Eestit sageli ning olen reisinud igal pool Eestimaal alates Nõukogude Liidu viimastest aastatest. Vaimustav kogemus oli nn laulev revolutsioon, lootust andsid järgnenud esimesed taasiseseisvumisaastad. Praegu segab mind põhjatu rahajanu ning oma ainelise võidu maksimeerimine valitsuses ja ärieliidis.

Mind segab aasta-aastalt järjest rohkem siinse ühiskonna kihistumine ja raharikka eliidi ülbe ning tihti kohatu suhtumine vähem jõukatesse kaasmaalastesse. Põhjatu rahajanu ning oma ainelise võidu maksimeerimine näivad olevat väärtused, mida hinnatakse valitsuses ja ärieliidis. Varanduse ning raha kogumine on paljude elu peamine eesmärk.

Kuhu paigutuvad piirid?

Võtame moraalitu ning omakasupüüdliku äriajamise, näiteks turismi, mis on üks tänase Eesti tähtsamaid majandusalasid, milles analüütikud näevad järgmistel aastatel tõelist kasvupotentsiaali. Seega tõuseb turism edasipidi veelgi olulisemaks tööandjaks.
Turismiga pole seotud ainult transport, majutus- või toitlustusteenindus, vaid ka prostitutsioon ja lõbumajad, alkoholi- ning narkoäri. Viimasel ajal on lehevõrkudes palju kirjutatud eriti Inglismaalt pärinevatest meessoost isikutest, kellele pakutakse reisibüroode kaudu Tallinna valmis seksireisipakette. Põhiline oleks minu arvates küsimus sellest, kuhu peaks paigutama piirid - mis on müüdav ning aktsepteeritav, kus kulgeb vahe moraalse ning moraalitu vahel?
Kuhu on kadunud sellised väärtused nagu isamaa-armastus, solidaarsus, ausus, usaldusväärsus? Kus peitub tolerants ning empaatia näiteks rahvuslike vähemuste või sotsiaalselt nõrgemate (pensionärid, puuetega inimesed, tudengid, töötud) vastu? Kas tänases Eestis on üldse kuuldud midagi nn äri- ja poliitilisest eetikast?
Kui on, siis on sellest valesti aru saadud. Mis ei hämmasta, kui vaadata Eesti "äriliidreid", noori poisikesi ja nende faktilist koolitustausta. Kui suur osa sellest "koolitusest" osteti raha eest, on hoopis teine küsimus. Paljudes arenenud lääneriikides on harva näha valitsusliikmeid või firma direktoreid, kellel pole vähemalt magistrikraadi ning laialdast väliskogemust.
Eestis töötab välisministri positsioonil, mis on ELi liitumise tõttu strateegiliselt tähtsamaid kohti valitsuses, hoopis magistrant.
Paraku ei hinnata siin piisavalt vanemate inimeste pikemat elukogemust. Pole tekkinud aktiivset dialoogi eri põlvkondade vahel, pole tahtmist neid kuulata ega neilt midagi õppida. Usutakse, et ise teatakse paremini, kuidas asju õigesti teha.

Sotsiaalprobleemid tekivad inimestega mittearvestamisest

Samal ajal jääb unarusse, et raskete sotsiaalprobleemide (alkoholism, narkootikumid, prostitutsioon, kuritegevus) põhjused tekivad just teadaolevate inimgruppide arvestamata jätmisest. Õppides Saksamaal Jena Friedrich Schilleri nimelises ülikoolis ja töötades kuulsa professori Martha Friedenthal-Haase isikliku assistendina täiskasvanute koolitamise alal, tegelesin põhjalikult nn üleminekuühiskondade küsimusega (trasformation), uurides eriti täiskasvanud inimeste koolituse osatähtsust muudatusprotsesside käigus.
Minu eriline huviobjekt oli Eesti. Mitmed tänased probleemid Eesti ühiskonnas on nimelt tekitatud sellega, et haridusküsimusi on ignoreeritud ning on liiga keskendutud majandusküsimustele. Eestis pole piisavalt mõistetud Euroopa Liidus kehtivaid koolituse põhitendentse: haridus kõigile ja eluaegne õpe enda koolitamise/arendamise kaudu.

Riik ei suuda koolitada

Ka Eesti nimekamad täiskasvanukoolituse teadlased on suunanud oma põhitegevuse majandusele ehk majandusteadlikule koolitusele ning ära unustanud tavainimese ning tema vajadused. Kõigist ei saa ju ärimehi. Suur osa vabast täiskasvanukoolitusest on privatiseeritud ning avalik sektor (riik, maakonnad, omavalitsused) ei halda oma riigisisest koolivõrku, mis tagaks koolituse kättesaadavuse ning kõigile taskukohasuse. Turul domineerivad erakoolid täiskasvanutele oma koolituspakkumistega, olgugi et instituute kontrollitakse ja riik jagab neile nn koolituslube.
Paradoksaalne on, et võrreldes koolituse/kursuste hindu, näeme, et Eestis on näiteks keeltekursused täiskasvanutele märksa (üle 50 protsendi) kallimad kui saranased kursused Saksamaal, Rootsis või Soomes avalikus rahvaülikoolis.
Märkmisväärne on ka, et samal ajal on palgad eelnimetatud kolmes riigis palju kõrgemad kui Eestis. Järeldus on päevselge: enda koolitamine ning oma oskuste arendamine on Eestis piiratud väikese grupi privileegiks. Samal ajal on unustatud need, kes kiiresti vajaksid koolitust, mille kaudu nad paremini oma eluga hakkama saaksid.
Suurte sotsiaalprobleemide tuum peitub selleski, millise eduga (kui üldse) Eesti valitsused (edasi-/ümber-) koolitusküsimusega on tegelnud. Fakt, et pärast taasiseseisvumist lükati vanem põlvkond kategooriliselt kõrvale. Nendele ei pakkunud riik piisavalt võimalusi osalt vanenenud oskusi/teadmisi värskendada täiend- või ümberõppe kaudu. Mõnele koolitushuvilisele oli erainstituutide pakutav õpe niivõrd kallis, et ei suudetud sellest osa võtta ega end edasi arendada. Paljud jäid unarusse, püüdes minimaalse sotsiaaltoetuse abil toime tulla. Ja paraku liiga paljud püüdsid põgeneda alkoholi või narkootikumide abil. Õitsev salaviinaäri, Pärnu metanoolijuhtum surmaohvritega paar aastat tagasi, kõrge aidsikandjate näitaja ning Ida-Virumaa suur narkosõltlaste hulk on vaid paar indikaatorit, mis annavad tunda, missugune on ühiskonna mentaalne tervis.

Eluaegne haridustee avatuks kõigile!

Jätkuva ignoreerimisega neid probleeme kahjuks ei lahenda. Aitaks ka täiskasvanute koolitamise tähtsustamine. Eluaegne haridustee peab olema avatud kõigile, ja selle eesmärk on vahendada oskusi/kompetensi, mille abil inimesed saavad oma teadmisi süvendada, täiendada või värskendada, suurendades oma läbilöögijõudu näiteks tööturul.
Pikemas perspektiivis on täiskasvanute hariduse täiendamise toetamine ka riigile majanduslikult kasulikum kui keskendumine ainult otsese sotsiaaltoetuse maksmisele. Ühelt poolt toetaks riik ratsionaalselt oskustööliste hulga kasvamist ja see omakorda tooks kaasa konkurentsieelised rahvusvahelises majanduspiirkonnas. Näiteks suurendaks Eesti oma läbilööki mõne teise uue kandidaatriigiga võrreldes lisainvesteeringute saamisel.
Momendil on ju tendents selline, et Euroopa Liidu liikmena saab Eestist madalapalgalise tööjõuga riik, kuhu vanad liikmesriigid kolivad oma mehaanilise toodangu, mitte aga nn kõrgemaid funktsioone (uute toodete väljatöötamine).
Teiste sõnadega tuleb Eestis luua tingimused inimväärsele elule.

Ülikooliharidus vaid rikastele on ohtlik

Mulle tundub problemaatiline (kuigi see ei puuduta üldjuhul täiskasvanukoolitust), et võimalus ülikooliõpinguteks on reserveeritud (samuti nagu täiskasvanud inimeste koolituse puhul) eelkõige jõukama kihi lastele. Riigi toetatavate tellimuskohtade arv langeb aasta-aastalt, samal ajal maksustatud kohtade määr tõuseb. Lisaks on õppetoetus minimaalne ning õpingutele keskendumist segab sund ülikooli kõrval tööl käia.
Eraülikoolide arv Euroopa mastaabis on siin juba väga suur. Nende puhul tõuseb igavene küsimus õpetuse kvaliteedist ning raha võimust diplomite ja lõputunnistuste kättesaamisel.
Nii polegi selge, kas kõik, kellel on tõeline huvi õpingute vastu, saavad ikka õppekoha. Teisalt pole välistatud, et andeka ning vaesest perest pärit isiku koha võtab jõukast kihist pärinev, kuid madalama kompetensiga isik, kes suudab koha eest maksta. See aga kindlasti ei tõsta ülikooli teaduslikku mainet.
Kahjuks eelmised valitsused pole üles näidanud erilist huvi senist olukorda muuta. Isiklikult olen veendunud, et Eesti vajab kiiret kursimuutmist. Ainus reaalne jõud selle teostamiseks on just nimelt Eesti Keskerakond, kes on aastate jooksul ajanud tõsiselt võetavat, inimkeskset ning euroopalikku poliitikat, unustamata tematiseerimast raskeid asju ning kartmata oma populaarsuse langemist, rääkides ausalt ning otseselt asjadest, nagu need ikkagi on. Siinkohal mõtlen astmelist tulumaksu, mis on kohustuslik ja milleta heaoluühiskonna ehitamine või kõigile hariduse tagamine pole võimalik.
Soome, detsember 2003

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)