Eestimaa nukker külapilt

LEONHARD ÕUNAPUU,      09. märts 2005


Riigi majandus on seda paremal järjel, mida tõhusamalt seda juhitakse. Need sõnad kuuluvad ühele inglise ministrile sellest ajast, kui Eesti oli juba taasiseseisvunud. Kas öeldu leidis ka meid juhtima seatud isendite hulgas tähelepanu? Oo jaa ning veel kuidas!

Nii näiteks oli Tallinna ekskavaatoritehas üks esimesi aktsiaseltse, millest loodeti majanduse elustamiseks tohutut abi. Sellele ettevõttele hinge sissepuhumist jälgisid vaimu ja võimu esindajad suure hoolega. Kuid ülikute vahetumisel soikus kõik kiiresti.
Kas rändas ettevõtte sisseseadegi romurauana välismaale, rikastamaks neid, kes olid juba niigi vaevatud aktsiabörside teadete jälgimisest? Ja ettevõtte pingsalt oodatud toodangust, aia- ja väiketraktoritest ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Lõpuks selgus, et kusagilt polevat nende tarvis vastavaid mootoreid saada! Ilmselt arvati, et asjatundlikud inimesed on maha surnud ega piuksata sõnagi sellest, et kunagi valmistati Eestis seitset tüüpi mootoreid.

Söötis ja võsastunud sünnimaa

Sellega võiks kurva näite lõpetada. Aga vägisi tikub huultele küsimus, kuidas kulgeb elu söötis ja võsastuval eestlaste maal. Kas teame midagi nendest memmekestest, kes peavad omaaegses kuuekümne kuni saja lehmaga külas nüüd veel vaid üht vissikest, et pääseda valla teisest otsast piima hankimise vaevast? Ettevõtlikena on nad endile meisterdanud vajaliku töövahendi kahest teibast ja veel kahest lühemast risti asetatud teibast. Sellega kannavad kaks vanakest heina kokku. Tuhandeid aastaid tagasi käis töötegemine samal moel.
Eluaseme remont on aga vanakestele üle jõu käiv. Kümnete tuhandete talude sajandi või kolmveerandi eest ehitatud hooned kipuvad enne omaniku surma kokku vajuma. Mõni lihtsameelne püüab oma abituses õõnsaks mädanenud palkidele saviga nooremat väljanägemist anda, sest uute kohalevedu ja paigaldamine jääb kerjuseks tehtud maainimesele vaid unenäoks.
Kuid euroliitu kuuluval eestlaste maal esineb vapustava merevaatega luksusvillade kõrval veel fantastilisemaid inimelamuid. Vihmasel 2004. aasta suvel õnnestus näha kaheksakümnendale eluaastale lähenevat memme, kes oli asetanud voodi kohale neli eterniitplaati, et vähemalt sängike kuivana püsiks.
Ametlik ajakirjandus sellest ei kirjuta, heal juhul piiksatab vaid üllatunult mingist mõistetamatust kahest Eestist.

Maaelu kujundab marodöörlus

Nüüd aga mõelgem, kuidas muutub eesti põllumehelt krooniga ostetud viljakilo pagaritootena kümme-viisteist korda kallimaks. Omal ajal tegime talus ligi kuu aega säilivat leiba, praegune aga kattub poolküpsenuna mõne päeva jooksul rohehallitusega. Ja mida öelda piima kohta, mille müüme 3.60 liiter, aga tagasi ostame kordades kallimalt.
Maa värskema äravõtmise ehk põlise maakatastri formaalse tühistamise vastu hääletas 1993. aasta sügisel Riigikogus ainult Keskerakond. Selle karjuva ülekohtu vastu ei protesteerinud ükski õilsat nime kandev liitlane. Marodöörluse aga kiidavad euroliidu organid õigeks toimimisviisiks. Kes meie omadest söandaks asjast Brüsselis piiksatada?
Hiljuti liikus kõmu, et talunik ei tohi tulu saamiseks puid müüa; linlane aga ostku briketti 1960 krooni tonn!

Linnaõhk toodab viletsaid

Linnaõhk teeb vabaks, kuid mitte pensionäri, kellele on ainsaks lahenduseks maast loobudes asotsiaalide, kodutute või lumpenite jõuku siirduda. See kiirendab meie kahtlase mainega poliitikute arvates integreerumist Euroopasse, kindlasti aga ühe suguharu kadumist kuuest tuhandest.
Kuna meil on taolises olukorras jäänud rahvusena eksisteerimiseks aega veel mõnikümmend aastat, siis tuleb kaastunnet avaldada üksnes Toompeal eluolu üle protesteerimas käivatele pensionäridele. Nende nördimuses on ehtsust: Jumal kõrgel, keiser kaugel, ajalimiit aga piiratud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)