Milleks maailma ots, kui siin on nii hea... Mõtteid Andrus Kiviräha raamatust

Kirjanduse-, kunsti-, muusika- või ka toidukriitika on kahtlemata üks valdkondi, mis võib tekitada lõputuid vaidlusi ka kõige üksmeelsemate inimeste vahel. Kirjandusmaitset pole ehk päris sobiv toidueelistustega võrrelda, kuid teatavad sarnasused siiski on – üks võib luuleraamatuid virnadena kokku osta, teine ei taha peale kriminullide millestki kuulda. Sestap on siinne arvamus täiesti subjektiivne.

Oodatud ja omanäoline teos

Kivirähk on üks sellistest autoritest, kelle uue raamatu ilmumisele eelneb meedias elav arutelu juba olemasolevate teoste üle ning püütakse aimata, millega võib sedakorda tegu olla. Loomulikult järgneb pärast raamatu poodidesse jõudmist ridamisi uudiseid müüginumbrite kohta ning seejärel mõtisklusi sisu üle. Kui mõnigi kirjandushuviline on märkinud, et „Maailma otsas“ on sündmustevaene ning sihilikult lugejat uinutav, siis siinkirjutaja selle hinnanguga ei nõustu.

Võrreldes pea 400-leheküljelist raamatut mõne varasema Kiviräha teosega, näiteks „Rehepapp“ või „Mees, kes teadis ussisõnu“, tuleb tunnistada, et tempo on kindlasti aeglasem ja sisu mõtlikum, kuid mitte mingil juhul kehvem.

Vastupidi, pildikeste lugemine heade inimeste elust on lihtne ning... kuidagi hea. Kogu lihtsuse juures ärgitab Kivirähk uskumatu osavusega lugeja mõttekäiku filosoofilistele radadele arutlema eksistentsiaalsuse, rutiini, unistuste loomise ja purunemise ning juhuste rolli üle inimese eluteel. Raamatu tegelaste, täiesti tavaliste inimeste igapäevaelu rullitakse lahti nauditava detailsusega, mis pakub äratundmisrõõmu, kuid ka äratundmisnukrust. Kivirähk on seekord andnud oma sule läbi elu tegelastele, kes on inimlikud ja ennekõike siirad. Kuigi pea igal karakteril on oma „avalikkuse ees käimise“ ja „tegelik“ nägu, ei vähenda see nende vahetut esinemist. Võib-olla häirib nõudlikku kirjandushuvilist lihtne süžee ja olustik, kuid raske on seda teost ette kujutada teistsugusena.

Kivirähk ei hoia üht joont siiski kogu raamatus, vaid ses sisaldub talle omane maagiline hetk, millest aga kiiresti, justkui muuseas möödutakse. Kes on tema varasemate teostega tuttav, kindlasti ei üllatu selle krutski pärast. Üleloomulikkuse lisamine ei mõju siiski oma kiire ülemineku tõttu liialdusena.

Ilukirjanduse teenimatu kriitika

Ilukirjanduslikud (rahva)raamatud saavad tihti ja tegelikult teenimatult kriitika osaliseks, millega omistatakse kerglase ja kunstivaese lektüüri tiitel. Kuid kas keegi julgeks lahterdada näiteks „Tõe ja õiguse“ kerglaseks raamatuseeriaks? Ilmselt mitte. Kui Tammsaare „Tõde ja õigus“ on maarahva argielu piltide seeria, siis Kiviräha „Maailma otsas“ tänapäevane linnarahva argielu piltide seeria. Viimases võib olla küll vajaka traagilistest sündmustest ja eestlaslikest konfliktidest, et saada „Tõe ja õigusega“ võrdselt armastatud teoseks, kuid paralleelid on tugevad ja tuntavad.

Kirjandusteadlase Erna Tillemanni 1940. aasta analüüsist (Varamust nr. 3/1940) saame lugeda Tammsaarest kui prosaistist, kes kasutab lihtsat sõnastusviisi, kuid samas tunneb sõnade hingeelu. Veel märgib Tillemann, et Tammsaare kunst on „puhastamata“ andudes kergelt kõrvalistele mõtisklustele ja radadele, mille sihiks on haarata oma sulega elu kogu tema mitmekesisuses ja tabades kogu tõde.

„Maailma otsas“ tabab elu detailselt ja nauditavalt, manades lugeja meeltesse sõnade abil tegelaste tajud: „Magus unemaitse kadus suust, nagu oleks keegi sult kukekommi hammaste vahelt välja sikutanud. Kärbse sihikindel, kuid mõttetu sumin täitis kogu toa, valjenedes neil hetkedel, mil jäle putukas üle lesija pea lendas, väljakannatamatuks.“

Mainimata ei saa jätta ka kogu teose jooksul tajutav heakskiit ning meelitus raamatute austajatele. Raamatugurmaani südant liigutab kahtlemata kummardus: „Ülo luges Tolstoi „Sõda ja rahu“. Raamat meeldis talle ja lugemine kulges heas tempos. Esimesed kaks osa olid juba läbi, kolmas pooleli, neljas aga veel täiesti puutumatu, mis tekitas hinge isevärki magusa mõnutunde, nagu ikka teadmine, et palju head ja ilusat ootab veel ees. Vahel muutus see magus mõnu koguni nii tugevaks, et Ülo pani hetkeks raamatu käest, sõi kommi ja kujutles end kusagilt pilvepiirilt, ingli positsioonilt alla linna peale vaatamas. Õhtused tänavad, täis ringi sagivaid inimesi, kes kõik kuhugi tõttavad, kas siis kõrtsi õlut jooma või koju õhtust sööma ja televiisorit vaatama, ning siis ühe aknakese taga tema, Ülo, lugemas Tolstoi “Sõda ja rahu“. Imeline haruldus, uunikum. Kas on linnas veel keegi, kes kavatseb seda lugeda? Samuti kahtlane. Enamasti polegi tänapäeva inimestel kodus „Sõda ja rahu“, nad ei tule selle pealegi, et seda endale muretseda. Aga temal on, ja tema loeb seda, luges eile ja loeb veel hommegi ja ülehommegi, sest tal pole kuhugi kiiret.“

Raamat igaühele

Niisiis sobib „Maailma otsas“ lugemiseks nii noortele kui vanadele, sest igaüks leiab sealt midagi tuttavat. Igasugusest vägivallast vaba (mis tänapäeval väärib eraldi rõhutamist!) ning erinevaid väärtushinnanguid ja elusaatusi edasi andev raamat on minu arvates selle sajandi Eesti kirjanduse siiani täiuslikem teos, mis rabab eelkõige lihtsusega. Milleks meile maailma ots, kui siin on nii hea.

Taavi Pukk

Raamatusõber

Jaga |