Cilja Laud: Hindan põhimõtteid ja inimesi, kes jäävad neile kindlaks!

EVELYN SEPP,      12. veebruar 2003


Neljapäeva õhtu. Istun Tallinna Juudi Kogukonna Keskuses. Ootan põnevusega kohtumist sharmantse daamiga. Leppisime Cilja Laudiga kokku, et räägime Eesti elust ning avalikkust raputanud laimukampaa-niast siseminister Ain Seppiku ümber. Pr Cilja sõnul tunneb ta hästi inimesi ja peab lugu põhimõtetest. "Mul on nagu röntgen peal," naeratab ta.

Milline on Teie esmane mulje kogu skandaali kajastusest?

Kõrvalt jätab väga kurva mulje, kuidas üks väikerahvas otsib enda hulgast vaenlasi. Selle asemel, et enne valimisi arvustada erakondade prog-ramme, otsitakse n-ö luukeresid. Päris vastik jälgida.
Elan Ain Seppikuga ühes majas. Ta on väga lihtne inimene, neil on sümpaatne pere. Näen tihti, kui ta käib poes, tegeleb oma lähedastega. Näen teda õhtul hilja tulemas töölt.
Seda enam paneb mind imestama, kuidas kritiseeritakse kohtunikku, kes pättide üle kohut mõistis. Mis vabadusvõitlejad nad olid? Joonistasid linna täis haakriste ja natsionaal-fashistliku partei sümboolikat.
Kui nad arvavad, et NF-i kuulumine on auasi, siis on ühiskonnas midagi väga valesti. Paljude tuttavate eestlastega rääkides on nad minuga nõus. Pole mingi jutt ega asi nüüdne vabandamine, et poisid olid noored. Meedikud ütlevad, et lapse iseloom kujuneb välja viiendaks eluaastaks. Küllap teadsid need poisid täpselt, mida nad tegid ja mida see tähendas.
Inimesel peavad olema põhimõtted. Lugesin, et nüüd heidetakse juba presidendile ette, et ta toona Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena neile armu ei andnud. Miks ta oleks pidanud? Ega keegi ometi arva, et ta ei julgenud? Küllap ta julgenuks, kui põhjust oleks olnud. Kui Arnold Rüütel julges Moskvas meile vabadust välja kaubelda, küllap ta oleks julgenud ka armu anda. Meenutan, et Eesti sai vabaks ilma vereta.
Mind ei huvita, kas Ain Seppik on parteilane. Mind huvitab, et tal on põhimõtted. Ma usun, et nähes haakriste ja muud, mõtles ta juba 1985. aastal kohtunikuna nagu eurooplane."

Milliseid tundeid Teis juudi soost inimesena tekitavad haakristid ja muu fashistlik sümboolika?

"Olen nõutu. Ma ei kujuta ette, et näiteks Jürgen Graf oleks saanud esineda Saksamaal või Shveitsis ja rääkida, et holokausti pole olemas olnudki. Aga Eestis ta esines täissaalidele nii Pärnus kui Tallinnas. Selline vabadus ja sallivus tekitab kõhedust.
Noormehed on täna end õigustanud, et nad joonistasid haakriste protestiks nõukogude okupatsiooni vastu.
Aga mina küsin, kas fashistlik rezhiim on parem kui kommunistlik? Mõlemad olid okupatsioonid. Mõlemad olid jubedad. Tuleb aru saada, mis on mis, mitte aga õigustada vabadusvõitlusega. Küllap oli kommuniste, kes kaitsesid Eesti vabadust, küllap oli neidki, kes tegutsesid selle vastu.
Mina ei tegele poliitikaga, aga seekord sai mu mõõt täis. Vaadakem, kes on meil täna võimu juures: kas Mart Nutt või Siim Kallas pole mitte endised kommunistid? Miks oli vaja mustata siseministrit, kes on aastaga ära teinud nii palju head ja vajalikku tööd?
Ma ei saa aru. Nii kaua, kui võimule pürgivad parteid ja mitte professionaalid, ei tõuse poliitika tase. Niikaua jätkub luukerede ja musta pesu pesemine, selle asemel, et hinnata tõelisi professionaale nagu Ain Seppik.
Võib-olla läheb mitu põlvkonda, enne kui võimu juures ei ole enam "endised". Oleme õiglased kõigi suhtes! Ajalugu peab olema aus.
Mulle ei meeldi inimesed, kes parteis olles kaitsesid nõukogude riiki ihu ja hingega, aga nüüd on kõige äärmuslikumad natsionalistid. Kus nad olid, kui Arnold Rüütel Moskvas Eesti eest seisis? Ka Jaan Kross võib eksida. Mulle meeldivad tema raamatud. Aga täna mõtleb ta nii, eile mõtles ta naa. Mina austan inimesi, kellel on põhimõtted ja kes jäävad neile kindlaks.

Ehk on minu põlvkonnal või isegi veel noorematel õigus, kui nad tahavad öelda, kes on õiged eestlased ja kes on kõige õigemad, aga õigust üksteise peale näpuga näidata ei ole 50-, 60-, 70-aastastel, kes on paratamatult suure osa elust elanud keerulistel aegadel. Mis Teie arvate?
Kirjutan 100 protsenti alla! Ja teate, miks? On vaja olla aus. Ma ei tunne nõukogude suhtes mingit nostalgiat. Mina ja ema nutsime rõõmust, kui heisati sinimustvalge lipp. Kuid nõukogude ajal oli ju eesti kultuur, oli eesti kirjandus, raamatud olid palju odavamad ja neid jõudsid osta ka paljulapselised pered. Mis maksavad raamatud täna? Kas tudengid jõuavad neid osta? Ei!
Miks me ei tee oma noortele midagi head? Miks me ei hinda inimesi, kes teevad meile head? Millal oli viimati nii palju korda kui nüüd, mil siseministriks oli Ain Seppik?
Iseendale ei peaks inimene valetama. Ja kui Ain Seppik, kes toona mõistis huligaanid süüdi, jäi selle juurde kindlaks, ma usun teda. Noorukid ei olnud nii noored, et nad poleks aru saanud, mida tegid. Küll ei saa mina aru Juhan Partsist, kes huligaane autasustada tahab. Kadedus ja võim on seal taga. Keegi tahab ise saada (sise)ministriks.
Imestan vahel, miks me ise midagi head tehtud ei saa. Loodame Euroopa Liidule. Seppik tegi oma tööd hästi ja väärikalt. Ta tegi vaenlastest sõbrad. Ja nüüd on ta veel süüdi.

Lõpetuseks. Inimesi, kes on selles skandaalis kaitsnud Ain Seppikut, on avalikkuses süüdistatud sovetlike väärtuse kaitsmises?
On väärusi, mis on üle igast rezhiimist. Ka Saksamaal olid Bach, Mann jt. Positiivseid väärtusi oli ka nõukogude ajal. Hea haridus, hea tervishoid jms. Kuritegu tuleb aga karistada rezhiimist olenemata.
On aga väärtusi, mis ei aegu. Ja neid tuleb hinnata ka täna.

Intervjueeris

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)