Demokraatiat Eesti moodi

Edgar Savisaar valitsusjuhina alustas aastail 1990–1992 Põhjamaade eeskujul euroopaliku sotsiaalse turumajandusega. Laar aga valis paremradikaalse suuna – omast põllumajandusest loobumise loosungite ja oma riigi põllumajandussaaduste turu ärakinkimisega (preemiamiljonite eest) lõunapoolsetele suuresti doteeritud hangeldajatele, mis surus Eesti põllumehe põlvili ja mille vilju saame tunda tänini (Maaleht kirjutas: ebavõrdne konkurents ja kõrgemalt doteeritud importköögivili „annavad armu“ veel vaid eestimaisele peedile, porgandile ja kapsale!).

Soomlased ja lätlased toetavad oma põllumehi meist paremini ning isegi leedulased on käitunud meist targemini – samal ajal, kui meie läksime põllumajanduses üle suurtootmisele, säästsid leedulased oma rahvast ja säilitasid väike- ja keskmiktalupidajaid. See võib meie suurtootjatest küll majanduslikult vähem tõhus olla, kuid leedulased lõid trumbi lauale – nad säilitasid maapiirkondades ja eriti ääremaadel eluterve ja jätkusuutliku maarahva, millest meil tuli suu puhtaks pühkida... Meil tagajärjeks inimestest tühjad tühermaad...

Tagajärgi näeme nüüd kõik

Rahva elatustaseme käärid kujunesid nii suureks, et suur osa Eesti rahvast ei suuda kodumaal miinimumpalgaga enam ots-otsaga kokku tulla, ja põgenetakse naabrite juurde normaalsemat elatust otsima. Kui Savisaar suutis kõige raskemal üleminekuperioodil alustada samm-sammult Põhjamaade heaoluriikide rahvaste elatustasemele lähenemist (kus paljukirutud astmeline tulumaks), siis meie järgmiste valitsuste ajal ei näe me enam Põhjamaadele lähenemist, pigem vastupidi...

Meie valitsejatel ei ole aega tegelda oma rahva elujärje edendamisega – jõutakse peamiselt vaid selliseid seadusi vastu võtta, mis eelistavad väljavalituid ja mis mõjuvad negatiivselt lihtrahvale, näiteks – niigi suurepalgalistele regulaarsed palgatõusud, samas niigi väikese miinimumpalga saajatelt võetakse ikka veel lisaks ka makse maha; ühe pensioniaasta teenimiseks peab väikesepalgaline ebaõiglaselt mitu aastat töötama; kaudsed maksud, kõige rohkem toiduainete käibemaks, mõjuvad pärssivalt peamiselt just väikesepalgalistele jne.

Opositsiooni nullimine

Teine valdkond, millega meie valitsus veel järjepidevalt hõivatud on ja millele peaaegu kogu valitsemise „aur“ kulutatakse, on opositsiooni nullimine tagamaks igikestvat võimulolekut. Kui siiani oli ütlemine, et rahvas on riigis võimukandja, tõsiselt võetav, siis nüüd seda enam öelda ei saa – rahvalt võimu võtmiseks pole enam vaja ei kohtuotsust ega süüdistust, piisab vaid kurikavalalt manipuleerivate kahtlustuste esitamisest...

Ja selle alusel nullitakse rahva võim, valijate häältega saadud võim. Tallinnas kõrvaldatigi ametist rekordilise hulga valijate häältega ametisse pandud linnapea... Justnagu oleks tegemist mingi terroristi või koolitulistajaga, keda ei tohi enam vabadusse või tööpostile jätta.

See näitab, kui habras on demokraatia meie riigis. Kuulen juba väljavabandavaid vastuväiteid: linnapead valib ju volikogu. See väide ei pea ikka vett – vaid rahva poolt antud järjekordne rekordarv hääli tulevasele linnapeale andis võimaluse Edgar Savisaar volikogu poolt linnapeaks valida. Pealegi on volikoguliikmed rahva poolt valitud.

Sellise käitumise õigustusi

tuleb kui küllusesarvest: seadus lubavat nii talitada... Huvitav-huvitav, kes sellise ebademokraatliku seaduse vastu võttis? Ei tea kelle jaoks ja mille tarbeks?

Veel õigustatakse süütu näoga, et ega linnapead ju isegi ei süüdista mitte keegi, vaid kahtlustuse ajaks taandatakse ametist. Kui pikaks on seni venitatud, kas tahtlikult või tahtmatult, neid „kahtlustuste“ perioode? Esiteks, inimene jääb oma tööst ilma, seega töötuks, ja pole teada, kui kauaks. Senise praktika järgi on neid aegu venitatud kasvõi viie aastani – inimest solgutatakse küsitlustel ja ülekuulamistel, hiljem kohtuuksi lõputult kulutama ja... siis ta tunnistatakse süütuks...

Nii juhtus Vladimir Panoviga, sarnaselt ka Villu Reiljaniga (mäletame, kuidas teda mõnitati Postimehes näkku põletatud trellidega). Aga valitsejad hõõruvad heameelest käsi – inimese närvide ja füüsise solgutamisega ongi peamine eesmärk neil saavutatud – koalitsioonile „ohtlik“ opositsionäär mitmeks aastaks „demokraatlikult“ kõrvale lükatud.

Miks opositsiooniga nii nahaalselt käitutakse?

Ega see olegi midagi muud kui hirmutamistaktika, ja kogu meedia on alati nagu „juhuslikult“ kohal nagu aamen kirikus – nii talitati Tallinnas abilinnapea Panovi käerauastamisel, nii sooritati mitmekümne mehega ebaproportsionaalne läbiotsimine Keskerakonna büroos 500 euro asjus, nii tehti 13 tundi kestnud läbiotsimine Hundisilmal maskides meeste poolt ja jälituskoerte saatel – televaatajale jäi esmapilgul mulje, et peetakse terroristidevastast haarangut. Kõik see on riigi opositsiooni ähvardamiseks, rahva hirmutamiseks...

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |