Saluut kultuuritusele

IMBI JELETSKY,      19. jaanuar 2005


Viimaste nädalate traagilised sündmused peaksid igaüht sundima mõttepeeglisse kaema, iseendaga tõtt vaatama ja küsima, kes ma olen, kuidas maailm ja mina kokku sobime. Ei olegi lihtne vastata. Vähemasti siis mitte, kui tahad enda vastu aus olla. Vahel saavad lakmuspaberiks pisiasjad, pilti hakkavad kujundama esmapilgul sootuks nõrgad ja kõrvalised värvilaigud, kõrvalised iseendale, ent mitte teistele.
Mullu sügisel värvisid Haabersti taevast ilutuled. Tervitati sügise algust. Juhtumisi samal kuupäeval, kui punaveteranid Tõnismäe pronkssõduri juures viina jõid, karmoškat tõmbasid ja Tallinna vabastamise aastapäeva tähistasid. Ja paljudele sai sügise tervitamise tulevärgist saluut Tallinna okupeerimise auks.
Jõulu teisel pühal vapustas maailma tsunami, mille ohrite arv on ületanud veerand miljonit. Kas on riiki või rahvast, keda see otseselt ei puudutanud? Euroopa Liit kuulutas 1. jaanuari leinapäevaks, lipud olid pooles vardas, loobuti uut aastat tervitavast ilutulestikust. Kes sundis? Küllap otsustajate sisetunne, mõistmine, et pidukära liiga paljude valusat haava osatab. Nii meil Eestiski. Ametlikust tulevärgist loobus enamik omavalitsusi. Mis mitteametlikult, pidutsejate oma rahakotist taevasse kärgatati, oli igaühe omaenda eetika ja seesmise kultuuri määrata.
Et Eestimaa taevas raketiraginast päevvalgeks sai, ega see pidutsejate hingerikkusest ei kõnelnud küll, aga … Üks väheseid omavalitsusi, mis maksumaksjate raha eest ilutulestiku korraldas, oli toosama Haabersti. Miks? Linnaosavanem, reformierakondlane Taavi Rõivas:
„Mõistagi langetame ka meie pea Lõuna-Aasias toimunud katastroofi ohvrite mälestuseks … Loomulikult oleksime võinud tulevärgi näiteks vabariigi aastapäevani edasi lükata, küll aga oleks uus aasta tulnud Haabersti elanikele märksa kurvemalt … Vaikne ja ilutulestikuvaba aastavahetus poleks mingil määral kaasa aidanud katastroofi ohvritele…" (Haabersti Postipoiss, 7. jaanuar). Ja nii edasi ja nii edasi, lisaks ka juttu sellest, et abistada saab igaüks, et korjanduskastid väljas ja raha antakse. Sõnades võib paljugi, ka pea langetada ja leinata võib, ent teod on sõnadest kõnekamad.
On olemas seesugune mõiste nagu inimlikkus. See kõike nännipuntrasse või tengelpunga ümber arvestada ei luba. Ja just seepärast on põhjust sellestki rääkida. Reformierakond on praegu meie tipptegija, ent üha sagedamini jätavad just nende teod tunde, et raha kaalub üles kõik eetilised väärtused. Võiks ehk käega lüüa ja öelda, et noored veel, mõtlemine on raske töö, aga küll elu õpetab. Aga kui ei õpeta, kui usk raha võimu saab ainuvaldavaks (kui juba ei olegi)?!
Nüüd on ka meil oma tsunami ja oma valu. Taas kord tuleb peeglisse vaadata ja endale olulisi küsimusi esitada. On hea, kui vastused pelk sõnakõlksutamine ei ole, kui suudetakse mõista, et ka võõras valu on valu, mida austada tuleb. Aitamisest rääkimata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)