Tartu vasakparteilased tahavad maha surmakarussellilt

MALLE SALUPERE,      11. jaanuar 2006


Vasakpartei Tartu piirkonna aastalõpukoosolek kutsus rahupühade puhul üles teadvustama, et kõik meie tülid ja sekeldamised on tühised meid varitseva ohu ees, mille tõrjumiseks on hädavajalik koondada kõik jõud ja ressursid.

Me kõik teame, et maailm on täis ohte, ja surm korjab ära nii õiged kui patused. Suurim patt on aga tahtlik käitumine iseenda vaenlasena, mis valitsuse tasandil tähendab rahva ja rahvusliku rikkuse ning isiksuse tasandil iseenda hävitamist.
Kutsume üles keskenduma riigi jätkusuutlikkusele ning ainsale tõelisele varale – inimkapitalile, olgugi et Eesti Põhiseaduse järgi on püha ja puutumatu mitte inimene ja tema õigused, vaid eraomand.

Üliedukas majandus ja virelev rahvas
Eesti majandust kiidetakse üliedukaks, aga Eesti on ÜRO statistikas hõivanud ka enamuse negatiivseid „autahvlikohti": maailma väikseim sündivus ning suurim suhteline rahvastikukadu, suurim aidsiviiruse kandjate (fikseeritud üle 5000) hulk, sh eriti kõrge 15–25aastaste naiste hulgas, euroliidus kõrgeim nakatumine viirushepatiiti ja tuberkuloosi, kõrgeim suremus südame-veresoonkonna haigustesse. Enesetappe on uuel iseseisvusajal olnud üle 6000 – kaks korda niipalju, kui oli langenuid Vabadussõjas. Tapmisi on suhteliselt sada korda rohkem kui üle mere Rootsis.
Eestlaste üldarv on langenud 1900. aasta tasemele ja väheneb just järelkasvu arvel. Eestis ostetakse aastas rohkem uusi autosid (üle 15 000), kui sünnib lapsi (üle 13 000). Siiski on auto vaevalt poolel kõigist leibkondadest, lapsi kasvatab vähem kui iga kolmas leibkond.
Kõige vaesemad on paljulapselised pered ja üksikemad. Vange peame pidama euronõuetele vastavalt, aga pooled Eestimaa lapsed on alatoidetud ja haiged, sealjuures veerand elab süvavaesuses ja näeb korralikku toitu ning puhast voodit alles vanglasse sattudes.
Vaesusega kaasneb alkohol. Alkoholisurmade ja tarbimise poolest hoiab Eesti maailmas ülekaalukat suhtarvulist esikohta, kusjuures hinnanguliselt iga kuues täiskasvanu on alkoholisõltlane. Alkoholi tarbimise lõpetamist on edutult katsetatud aastatuhandeid, aga hoiakute kujundamise ja seaduste abil on võimalik selle surumine piiridesse, mis ei ähvardaks eesti rahva tervist ja eksistentsi. Kumbki abinõu ei nõuaks otseseid kulutusi. Sõjaeelne eduka karskusliikumise kogemus on olemas, rahva valmisolek samuti: eelmise aasta uuring näitas, et ligi 80% peab alkoholi ja muude meelemürkidega seotud riske peamiseks ohuks eesti rahva säilimisele. Neid hoiakuid tulebki ülaltpoolt toetada, nagu teevad kõik riigid.
Arvestades tervisekahjustusi, kuritegusid ja õnnetusjuhtumeid, rääkimata moraalsest kahjust ja väärarengutega sündinud lastest, viib iga alkoholimüügist riigikassasse laekunud kroon sealt välja vähemalt kuus krooni, seega jääks viis krooni puhtalt alles.

Refrään: „Raha ei ole"
Lähema kahekümne aasta jooksul ellu astuvaid eestlasi juurde ei tule, aga meie valitsused on inimkapitali investeerimise asemel refrääni "raha ei ole" saatel seni abitult käsi laiutanud.
Kõike korraga ei saa, see on selge. Aga seda korrutatakse vaid siis, kui jutt on sotsiaalsfääri sentidest; fassaadi võõpamise, mõttetu relvastumise, tarbetu nõustamise või eksootilise „koolituse" jne miljardid aga lendavad kahjutundeta tuulde.
Igaüks, kes peab end ausaks inimeseks, peaks endalt küsima, miks ta arvab, et temasuguseid poliitikas polegi. Kõigil sotsiaalse närviga jõududel on viimane aeg alustada koostööd ühiskondliku kokkuleppe tõeliseks rakendamiseks!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)