Haakrist kui ajalugu

ANTS TAMME,      14. august 2002


Vene keeles kirjutav ajakirjanik Boris Tuch, Tallinnas välja antava AS Rukon-Info Nedelja Vesti täitevtoimetaja, kirjutas 2. augusti Vestis, et natsikütt E. Zuroffi visiidid Eestisse on äärmiselt õigeaegsed ja vajalikud, ja sündmused Pärnus natsisõduri monumendi ümber ainult kinnitavad seda. Tuchi järgi on väike Eesti justkui üleni natsiideedest läbi imbunud ja siin kisatakse "Heil Hitler!"

See juhtus detsembri alguses 1974, kui ajakirjanike grupp leitsakulises, ülerahvastatult kihavas Calcuttas (endises nn Briti-India suurimas keskuses) Park Hotelli jõudis. Hotelli peaadministraatoriks osutus endine ajakirjanik, rahvuselt bengal, kes meile hiljem peast Rabindranath Tagoret luges. Endiste kolleegidega suhtlemine, kuigi nad olid tulnud N. Liidust, pakkus tumedanahalisele ja elavaloomulisele mehele ilmselgesti vägagi suurt mõnu.

Haakrist on hinduistlik sümbol
"Svastika? See on meil kasutusel aastasadu," nentis võõrustaja ja tellis Calcutta kuldse nooruse lemmikpaigas, sama hotelli baaris heledat kohalikku õlut. Haakrist on aegade hämarusest Indias kasutusel, kuuludes hinduistlike sümbolite raudvarasse. Hiljem nägin haakristi kui väravaornamentika üht osist jõukamate eramute väravatel - ühtpidi olevat ta kaitse-, haarade teistpidi asetusega aga (vastase) hävingut kuulutav märk.
Aarialased, aaria rass (omamoodi ülimuslik kiht) - noodki mõisted on India aladelt.

Nietzsche ja üliinimesed
Saksa mõtteteadlane Friedrich Nietzsche (1844-1900) tõi võimutahtest juhinduva "üliinimese" apologeetika oma raamatus "Nõnda kõneles Zarathustra" Euroopa teaduskäibesse. Hindu Zarathustra, keda F. N. tõlgendas, on oma lauludes jt mõtteavaldustes kirjeldanud võidukat, ülimalt tugevat ja tahtekindlat inimest, kelle tugevuse saladus peitub alatises tegutsemises, "sillal" edasiliikumises, kusjuures "silla" all on mõistetud teed üliinimese ühe või teise kavatsuse tekkimisest (ülesande püstitamisest) kuni eesmärgini jõudmiseni. Eesmärk saavutatud, mandub ka kui tahes tugev isiksus, kui kohe uut sihti ei seata.

Hitleri haakrist pole hindude süü
Et natsijuht Adolf Hitler (1889-1945) algselt hindudelt pärit mõisted ja sümboolika kasutusele võttis, pole hindude süü. Muide, Indiasse jõudes pühendusid inglased kohe vürtside, kalliskivide jm väljavedamisele ega pööranud esialgu erilist tähelepanu vanadele käsikirjadele. Seda tegid Indiasse jõudnud sakslased, kes samuti seal kanda kinnitada üritasid. Iidsetes hindu ürikutes sisalduv teatava osa loodu hävitamise põhjendamise motiiv sai hiljem omamoodi tõukeks, et filosoof G. W. F. Hegel (1770-1831) võis maailma lähtealuseks ja olemuseks peetavat absoluutset ideed hakata dialektiliselt käsitlema. Dialektika mõiste omakorda võeti aga keskselt kasutusse marksismis-leninismis…

Verises riigipöördes Venemaal osalesid põhiliselt juudid
Selle õpetusega varustatult pani põhiliselt juutidest koosnenud bolðevike seltskond Saksa rahadega rikkalikult varustatult Peterburis 1917. aasta sügisel toime jõhkra, verise riigipöörde, võttes Kodusõja käigus lõppeks võimu kogu Vene impeeriumis. Ning 1940. aastal jõudis nende, nn Nõukogude rezhiimi viljeldav maailmarevolutsiooni idee Baltimaadesse, sh Eestissegi. Paljud bolðevistliku diktatuuri (mida nad ise töörahva võimuks nimetasid) kehtestajad, eestlastest riigi-, ühiskonna- ja kultuuritegelaste piinajad-likvideerijad olid siin teatavasti paraku juudi rahvusest. Seda kõike aga natsikütt Efraim Zuroff ei tea ega tahagi teada.

Väärdunud mõtteviis
Üks ajalugu omamoodi tõlgendavaid ja iseteadvaid asjamehi on ka eesti ajakirjanik Boris Tuch. Temaga on seotud värvikas vahejuhtum omaaegse venekeelse Õhtulehe toimetusest. Tuli Tuch ühel hommikul Ajakirjandusmaja 4. korrusele iseäranis värvikireva lipsuga. Kust said, pärisid kolleegid. Et käis parajasti järjekordne palestiinlaste ja juutide relvakonflikt Iisraelis, vastas Tuch võidukalt: "Tapetud araablase kaelast võtsin!"
Tol ajalgi ajakirjanikule sobimatu lausung sai Õhtulehe asetoimetaja Stanislav Davõdovi survel põhjuseks, miks Tuch kolleegidelt noomida sai…
Nüüd aga kirjutab seesama Tuch, kes ühtlasi on Tallinnas välja antava AS Rukon-Info Nedelja Vesti täitevtoimetaja, 2. augusti Vestis, et natsikütt E. Zuroffi visiidid Eestisse olevat äärmiselt õigeaegsed ja vajalikud - just eeskätt sündmused Pärnus, Leo Tammiksaare püstitatud natsisõduri monumendiga näitavat seda. Tuchi ridu lugedes paistab, justkui oleks meie väike Eesti äkitselt üleni natsiideedest läbi imbunud ja nagu kisataks siin hommikust õhtuni "Heil Hitler!".

Tuchi eklektiline ajalugu
Tuchile ei näi korda minevat, et juutide väidetavas hukkamises süüdistatud H. Riipalu 36. pataljon ei osalenud Valgevenes juutide hukkamises.
Tuch võtab oma ajalooalased mõtlemised kokku Vestis pikemas kirjatükis, mis kannab õõnsat, aga pretensioonikat pealkirja "Genotsiid, reklaam ja monumentaalpropaganda". Tuchil ei tule puudu jultumusest kirjutada, et stalinlikud deporteerimised Eestist (1941, 1949) polevatki olnud genotsiid. Represseeritud ju näiteks 1941. aastal klassitunnuse järgi üksnes endisi ohvitsere, politseinikke, kõrgeid ametnikke ja igat sorti muid pursuisid, kelle hulgas olnud eestlasi ja venelasi ja ka juute….
Aga kas isehakanud ajalootõlgendaja Tuch on taibanud uurida, kui palju oli 1941. aastal küüditatute hulgas alaealisi eestlasi (imikud kaasa arvatud)? Tuch ilmselt peab ka imikuid pursuideks.
Pealegi on pursui mõiste raudselt kuulunud viisnurka mütsil ja rihmapandlal kandvate bolðevistlike küüditajate ja kagebistide sõnavarasse. Järjekindlusetu eklektik BorisTuch ei paista suutvat nois asjus teha vahet, mis must, mis valge. Aga E. Zuroffi "algatused" olevat tema arvates mõttekad eeskätt mitte karistamise, vaid inimsusevastastele kuritegudele hinnangu andmise seisukohalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)