Tuleb aga jälle, läheb aga jälle

URMI REINDE,      19. detsember 2001


Tarmo Leinatamme juhitud populaarsest ETV-saatest "Teletaip", kus külalistena osalesid poliitik Edgar Savisaar ja muusik Lauri Saatpalu, läks viimase jutustatuna lendu rahvasuust pärinev naljalugu. Saaremaa naine jäänud seelikutpidi tuuliku tiiva külge rippuma ja üht ringi teise järel lõpetades muudkui hüüdnud: "Tulen aga jälle, lähen aga jälle!" Viimaseid sündmusi poliitikamaailmas kokku võttes võiks sellest lendsõnast kujuneda lausa eesti poliitikute hümn.

Vähemalt jõulude eel võiks igapäevasele sebimisele eesti elus ja asjus vaadata vähem ähkides ja vähem higistades. Vaadata maailma meie ümber suurema rahu ja pisikesegi huumoriga. Vaagida seisukordi ja anda hinnanguid nii, nagu soovitavad psühholoogid. Et plussid ikka ühte ritta ja miinused teise. Ja veendud oma silmaga, et plusse polegi nii vähe.

2001. aastal sündis palju võite muus elus…
Mind panevad imestama inimesed, kes suudavad hoida lahus päris elu ja poliitilist elu. Mina küll ei suuda. Igas pisemaski sündmuses näen kasu või kahju poliitringkonnile, igas poliitelu võnkes näen mõju ja tulemust päris elule.
Vaatame näiteks 2001. aastat, mis "läheb aga jälle". Kõigepealt meenub Eurovisioon. Rakvere poiss Tanel Padar ja nahavärvilt must Dave Benton tõid Eesti võidule. Selle maikuuöö siiras rõõm tuhandetes eesti kodudes ja laulumeeste olekus ei unune. Kas keegi julgeb öelda, et too "Come on, everybody!" võit meie riiginatukesele poliitiliselt midagi ei tähenda. Tähendab, ja kuidas veel! Väljuda Ida-Euroopa kergelt ikkagi halvustatavast renomeest, tõusta võrdsena vanade tegijate kõrvale, võtta kevadel vastu korüfeesid, saata Eestist sõnum 300 miljonile teleriekraanile…
Või sport. Meie suusatajad, meie korvpall, vehklemine, Erki Nool ja Kaia Kanepi. Ja miks mitte ka jalgpall, kuigi praegu oleme maailma edetabelis nii umbes 83. auhinnatul kohal. See-eest uhiuue Lilleküla staadioni avamäng juunikuus südika Eesti ja hämmeldunud Hollandi vahel avastasid eestlased jalgpalli kui enese jaoks unustatud spordiala taas. Ka jalgpall läheb aga jälle, tuleb aga jälle!
Loodetavasti ei taha keegi kahtluse alla seada ka spordi mõju poliitikale. Ja vastupidi. Eesti pole siin mingi kaotaja.

… ja sündis võite poliitikaelus
Sügis tõi presidendivalimised ja kired-möllud selle ümber. Nägime muidu niii vaoshoitud eesti meeste tõelisi tundeid, mida varjata ei suudetud. Ja põlnd vajagi! Kirgede möllust väljus võitjana mees, kes nii endale kui ka kogu meie riiginatukesele valmistas oma võiduga tõelise üllatuse. Toimunu üle saab aniult rõõmustada. Kahju, et mõnda aega rõõmustas Kesknädal üksinda…Täna aga on president Arnold Rüütlil 73% reiting. Imetlust ja austust väärib tema "tulen aga jälle, lähen aga jälle" igatahes.
Ja üks võit kostab ära pealinna Tartust. Kui päris argipäevaselt ja otsekoheselt poliitiliseks minna, siis Tartu on ikka olnud Isamaa-poiste linn. Seal tõusis omal ajal vene aja järgne esimene sinimustvalge, sealt saab Lauri Vahtre oma hääled, sinna viis Tõnis Lukas eesti haridusministeeriumi. Et isamaalised hääled mitte kaotsi ei läheks. Aga seal on tõusnud ka uus täht meie tavapäraselt nii pilvisesse poliitikataevasse - Andrus Ansip, kellele ennustatakse suurt tulevikku. Ja reformimees Ansip "ei kummardanud isamaa-valitsuse ees, ei tõmmand küüru selga", vaid tegi liidu Keskerakonnaga, nagu valimistulemuste põhjal loogiline oligi. On seegi selge võit, kus üks mees viib läbi, mida õigeks peab.
Ja lõpuks karm sügis pealinna võimuvõitluses, kus viimased valimised võitnud ja opositsiooni surutud Keskerakond leidis liitlase Reformierakonna näol, kellel vist hakkas lihtsalt paha. Sellest on aga juba nii palju juttu olnud, et lisada pole enam midagi. Kui vaid seda, et eks Savisaargi võib jõulude ajal rahulolevalt pöidlaid veeretada ja laulda "tulen aga jälle, lähen aga jälle".
Nii on meie tillukese Eesti-nimelise maailma kuulsusega. Kus aastadki märkamatult muudkui tulevad aga jälle, lähevad aga jälle.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)