Ühesilmaline ja pimedad (Hardo Aasmäe surma asjaolude uurimisest)

Minister, kogemustega ja hea jutuoskusega mees, suutis üpris pikas vastuses, mille andis 9. mail Riigikogus, hiilida sisulisest vastusest mööda. Mis kõige imelikum – ei küsimuse esitaja ega ka järgnevalt sõna võtnud saadikud märganud, et minister neid lihtsalt lollitas.

Küsija küsis, miks ei alustatud linnapea surma asjaolude uurimiseks kriminaalmenetlust nagu kriminaalmenetluse seaduse (KrMS) §6 ette näeb ja mida surmaga lõppenud trauma korral tavakohaselt tehakse. Seekord oli erand.

Minister, osav mees, kinnitas, et kuigi uurimiseks olid nii alus kui ka ajend (KrMS §193), puudus käsitletaval juhul põhjus uurimise alustamiseks, ja tõi põhjenduseks sama seaduse §199 lg 1 ja kinnitas, et alust uurimise algatamiseks ei olnud.

Kas siis oli või ei olnud alust?

Võib-olla tol hetkel võis asjaolusid nii ka tõlgendada. Kuigi trepikojas teostatud hukkunu väline vaatlus, ükskõik kui vilunud eksperdid kohal ka on, ei saa anda vastust sellest, milline tegelikult on vigastuste suurus ja iseloom.

Veel vähem aga saab käigult anda hinnangut selle kohta, kas hukkunu kukkus trepist või üle trepi käsipuu. Samuti ei saa pelgalt surnu väline vaatlus anda vastust, kas vigastuste tekkel oli või ei olnud osaline võõras käsi.

Seega talitleti kriminaalasja alustamata jätmisega nii seadusevastaselt kui ka arusaamatult kiirustades. Igal juhul on ajalehes Pealinn (15. mai 2015) toodud tõigad piisav põhjendus hukkunud ekslinnapea surma asjaolude uueks uurimiseks. Vähemalt eeldab seda KrMS § 197, mille lõige (1) ütleb: „Kriminaalmenetluse ajendiks võib olla prokuratuuri või uurimisasutuse sedastatud teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave.“ Sellele seadusepügalale viidates oleks tulnud pärast avalikkusele suunatud teabe avaldamist ajalehes Pealinn uurimisorganeil reageerida (KrMS §198).

Ka ei saa kriminaalmenetlust alustamata jätta hukkunu omaste või hukkunu sõprade soovil, seni kuni pole selge, kas tegu oli kuriteoga või mitte (KrMS §201). Pevkuri emotsionaalsed viited hukkunu sõbrale ja viimaste eluminutite kaaslasele on lihtsalt kohatud.

Oleks küsimuse esitanud riigikogulased veidigi ettevalmistustööd teinud, oleks minister Pevkurilt ehk saanud sisulisema vastuse. Ehk oleks vähemalt teada saadud, kes konkreetselt – nimi ja ametipost – otsustas kriminaalmenetlust mitte alustada.

Ministrid ise ju selletaolisi otsuseid üldjuhul ei langeta. Praegu aga tugines minister oma vastuses enesekindlusele, et „ühesilmaline on pimedate hulgas kuningas“. Ning tal oli õigus.

Värske Keskerakonna peasekretär Loone peaks sellest saama õppetunni, et mitte ainult vastus, vaid ka küsimus tuleb korralikult ette valmistada. Kui vastust ei saa, tuleb veel kord küsida. Siinkohal soovin Oudekki Loonele järjekindlust alustatud õige asjaga edasi minna. Pevkurilt sisulise vastuse ootajaid on meie ühiskonnas palju.

Kriminullisõber (autor toimetusele teada)

Jaga |