100 päeva lammutustöid

Valitsus on oma esimese saja päeva jooksul lammutanud kõvasti. Tegemist on tõesti suure segadusega ja paratamatult tekib küsimus, kas valitsus ikka teab, mida teeb, või mängitakse riigijuhtimist katse-eksituse-meetodil.

Paraku on elu nii seatud, et enne millegi uue rajamist tuleb vana vähemalt osaliselt ära lammutada. Näiteks vana maja renoveerimisel on vaja mõningad vanad ja mittevajalikud osad eemaldada. Tulemuseks on see, et enne vana maja uueks muutumist näeme suurt segadust, justkui oleks renoveerimistööde asemel otsustatud prügimägi rajada.

Analoogne on olukord, kui riigis viiakse läbi majandus-sotsiaalse korralduse põhimõttelist muutmist. Enne uue süsteemi paikaseadmist tuleb palju lammutada ja lõhkuda ning selleks läheb rohkemgi aega kui sada päeva. Ehk, teisiti öeldes, valitsus on täna oma töögraafikus sisuliselt vana süsteemi lõhkumise faasis, ja selles kontekstis ei saa hakata hindama valitsuse töö tulemust, ehk siis uut süsteemi. Seda lihtsalt ei ole veel. Täpselt samuti, nagu ei saa vana maja renoveerimistööde lammutusfaasis hinnata seda, kuidas renoveerimine lõpuks välja kukub. Sada päeva on liiga lühike aeg, et midagi öelda.

Kui lammutama peab ja lammutada tuleb palju, siis pole suurt vahet, kas teha seda kobareelnõuga või järk-järgult nikerdades. Vana majaosa võib renoveerimise käigus ka kuude kaupa lahti kruvida, kuid võib ka kopaga ühe ropsuga maha tõmmata, et kohe homme saaks uut rajama hakata. Kahtlemata on majanduses osalejatel hulgaliselt õigustatud ootusi, kuid kui valulised muudatused on ühiskonnas plaanis, siis mõneti parem on need kohe ja ühe ropsuga ära teha.

6000 astmega tulumaksusüsteem peaks tooma majanduskasvu. Vähem teenijatele jäävat rohkem raha kätte, see raha viidavat poodi ja nõnda leidvat aset majanduse elavnemine. Võib-olla, kuid täna me seda veel ei tea. Me näeme seda alles ehk 2018. aastal ja 2019. aastal avaldatavatest majandusstatistilistest näitajatest.

6000 astme efekt majandusele sõltub sellest, mida inimesed täiendava rahaga poes teevad. Kui ostavad kodumaiseid kaupu ja teenuseid, siis aitab see meie ettevõtetel areneda, palku tõsta, töökohti luua jne, ning majandus tõepoolest elavneb. Kui aga kliendid ostavad välismaist importplastmassi, siis pisut raha jääb küll vahendajate kätte, kuid üldiselt oleme varsti kehvemas seisus kui täna. Tarbimiseelistusi valitsus suunata ei saa ja neid ei oska me täna keegi täpselt hinnata.

Tõsi on ka see, et teatud osa erasektorist toimib tegelikult tööandja ja töötaja vahelisel netopalga kokkuleppel. Muud paberid joonistatakse sellest kokkuleppest tulenevalt, ning kui seadused muutuvad, siis muudetakse pabereid, mitte sisulist kokkulepet. Selliste suhete korral ei saa keegi ei vähem ega rohkem raha kätte.

Samas ei oska me keegi jälle öelda, kui palju on netopalga põhjal käituvaid töösuhteid, kui palju brutopalgal põhinevaid ja kui palju mingit vahepealset liiki kokkuleppeid. Seda ei tea ka valitsuse liikmed, pole nemadki mingid selgeltnägijad. Seega ei saa me hinnata palgakokkulepete mõju majandusele.

Analoogilistel põhjustel ja valitsuse haardeulatusest väljaspool paiknevate asjaolude tõttu ei oska me täna hinnata ka valitsuse muude sammude mõju majandusele. Me saame seda teada siis, kui need muudatused on rakendatud reaalsesse ellu ja me näeme, mis selle tulemusena juhtuma hakkab.

Suurimaks väljakutseks valitsusele on aga toimetulek kõrge ühiskondliku ootusega. Inimesed ei oota mitte 64 eurot, vaid tõelist Soome ja Rootsi taolist kõrgete palkade ja hooliva sotsiaalsüsteemiga heaoluriiki, mis väidetavalt on olnud parempoolse valitsuse taga kinni. Inimesed ootavad paradiisi kohe, mitte aastate pärast, ja sellisel ebareaalsel ootusel on aidanud tekkida ka Keskerakonna aastaid opositsioonis olnud poliitikud nii valimistel hääli paludes kui ka koalitsiooni kritiseerides. Ehk siis – ületada tuleb omaenda poolt loodud takistus.

Ühesõnaga, me ei tea täna, kuhu uus valitsus meid viib, nagu ka valitsus ise mitte. Samas on aktiivne algus tehtud ja lammutustegevus alanud. Seega on valitsusel plaan ja ta soovib selle ellu viia. Ootame ja oleme kannatlikud. Ega valitsusel muud võimalust ei ole, kui tulemus tagada. Läbikukkumise korral rahvas vaevalt neid teist korda usub.

KESKMÕTE: Inimesed ootavad paradiisi kohe, mitte aastate pärast.

 JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

Jaga |