Enam objektiivsust!

LEON GLIKMAN,      12. veebruar 2003


Valimiseelne diskussioon avaliku elu tegelase, siseminister Ain Seppiku varasema tegevuse kohta kohtunikuna on mõistetav. Samuti on arusaadav ajakirjanduse huvi paljastada okupatsioonivõimude toimepandud kuritegusid. Neid asjakohaseid eesmärke ei ole aga võimalik saavutada valede või ühepoolsete pooltõdede avaldamise teel.

Õigusriigis lähtutakse eeldu-sest, et tegutsemine kehtivate seaduste ja praktika alusel ei tohi kaasa tuua vastustust, kuna isik ei pea ette nägema muudatusi. See põhimõte leidis kinnitust ka Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutises lahendis Veeber versus Eesti. Loo-mulikult, ius cogens'i põhi-mõtte kohaselt toob vastutuse kaasa inimõiguste ilmne eiramine ka siis, kui tegutsetakse kehtiva regulatsiooni piires. Näiteks, natsid tapsid inimesi kooskõlas natsisea-dustega, mis ei välistanud aga Nürnbergi otsust. Sama põhi-mõtet tuleb rakendada kommunistlike hirmutegude suhtes.

Tõelised dissidendid jäid kohtus endale truuks

Siit tulenevalt ei tohi mingil juhul välistada nõukogu-deaegsete kohtunike vastutust teisitimõtlejate represseeri-misel, kuid lähtuda tuleb iga konkreetse juhtumi eripärast ja sellest, kas kohtunik pidi üldse teadma, et tegemist on vaba-dusvõitlusega.
Näiteks, dissidentide nagu Tarto, Kuke, Nikluse, Pareki, Kholomyanski, Kravtsovi, Sharanski jt kohtu alla andmisele eelnes suurem rahvusvaheline skandaal, mistõttu ka tavapärase ja vormilt mittepoliitilise kriminaalfabrikatsiooni puhul oli üldteada, et tegemist on meelsusvangiga. Tavaliselt meelsusvangid ei eitanud oma tegelikku ees-märki. Näiteks minu kaitsealune Leonid Kravtsov, kes praeguseks on rehabiliteeritud, avaldas ka uurimisel, mida ta nõukogude võimust arvab.
Kust aga võis Seppik kui toimiku materjalide alusel ja alama astme kohtu otsust kont-rolliv, üks kolmest kohtunikust, teada, et tegemist on mitte huligaanide, vaid vaba-dusvõitlejatega? Lähtuda tu-leks minu patrooni vandeadvokaat Simon Levini põhi-mõttest: "Õppige kahtlema." Noormehed ei teinud siis vabadusvõitlusest juttugi.

Natslik sümboolika on fakt

Kohtulahenditest nähtub, et viit noormeest süüdistati 1984. a natsliku sümboolika kritseldamises avalikesse kohtades-se, sh Linda kuju jalami ja mälestusmärgi rüvetamises. Riigikohtu kriminaalkol-leegiumi 10.10.1995 otsusega tuvastati, et mõlemad sündmused leidsid aset. Seega oleks väär väita, et sündmusi ei ole toimunud. Riigikohus asus seisukohale, et fashistliku sümboolika kirjutamine avalikele objektidele ei moodusta mitte kuriteo raskendatud koosseisu, vaid tegemist on tavalise, KrK § 195 lg 1 kohase huligaansusega. Seega asus ka Riigikohus seisukohale, et objektiivsest küljest on fashistliku sümboolika kritseldamine kuritegelik. Kuna natsisümboolika levitajad olid alla 16aastased, siis oli kriminaalvastustusele võtmine muudetud paragrahvi järgi välistatud. Samuti leidis Riigikohus, et kuna nõukoguliku mälestusmärgi rüvetamise eesmärgiks oli võitlus iseseisvuse eest, siis kuuluvad isikud rehabilitee-rimisele. Seega - Riigikohtu otsus oli rehabiliteeriv mitte seetõttu, et tegusid ei pandud toime, vaid hoopis põhjusel, et koosseisu subjektiivne külg sisuliselt dekriminaliseeriti tagasiulatuvalt, kooskõlas põhiseaduse § 23.

Tavaline huligaansus tõi kergema karistuse

Noormehed väitsid kümne aasta möödudes esmakordselt alles Riigikohtule, et nende tegevus oli ajendatud vaba-dusvõitlusest.
Neis kassatsioonikaebustes, mida vaatas läbi Seppik 03.10.1985, ei olnud juttugi vabadusvõitlusest ja ta ei saanud sellekohaseid väiteid tol ajal kontrollida. Seega, miks ei peaks uskuma Seppikut, et ta arutas tavalist huligaansusasja. Pealegi, tol ajal ei oleks ükski täie mõistuse juures olev kohtunik saanud teha otsust, et fashistliku sümboolika sodimine või ausamba rüvetamine ei ole kuritahtlik huligaansus. Selline otsus oleks Moskvast teostatava järelevalve korras tühistatud ja asendatud karmimaga.
Sama puudutab ka teisi Sep-pikuga seotud asju. Ebasea-duslik piiriületamine, eriti aga selleks, et pakku minna vastutusest varguste eest, või kiri "venelased välja" vastavad ka praegu kuriteotunnustele.
Nüüdki mõistetakse inimesi alusetult süüdi ja mõned saavutavad oma õiguse alles Eu-roopa Inimõiguste Kohtus. Paraku, ühtegi kohtunikku ei ole nii räigelt rünnatud nagu Seppikut.

Seppikut koheldud valikuliselt

Loomulikult võib väita, et Seppik oleks võimalike eksi-muste vältimiseks pidanud loobuma kohtunikuametist. See võib ju nii olla, kuid tekib küsimus, kes oleks siis tollel ajal lahendanud varaste, vägistajate ja mõrvarite asju?
Seppikut on koheldud valiku-liselt ja ebavõrdselt. Näiteks, tolleaegne Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu seadusi, mis olid suunatud Eesti taas-iseseisvumise vastu. Samasuguseid dekreete võtsid vastu kommunistliku partei kui kohaliku massiorganisatsiooni organid. On äärmiselt variserlik anda immuniteet normide vastuvõtjatele ja materdada üksnes ühte paljudest, kes järgis tolleaegseid seadusi.
Kuna ühelegi selgele dissidentlusasjale viidatud ei ole, siis on Seppikule liiga tehtud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)