Palgareform ja poliitika

Edgar Savisaar,      08. november 2006


Edgar Savisaare ettekanne Keskerakonna konverentsil „Suure palgareformi väljavaated Eestis" (1. novembril Viru Konverentsikeskuses)

Olukord ja eesmärgid

Juba üle kahe aasta kuulub Eesti Euroopa Liitu. Paljudes valdkondades suudame Euroopaga edukalt konkureerida, kuid samas jääme mitme olulise näitaja poolest Euroopa keskmisest tasemest kaugele maha. Isegi väga kaugele. Üheks selliseks näitajaks on töötasu. Võrreldes enamiku EL-i liikmesriikidega on Eesti palkade poolest täiesti konkurentsivõimetu. Näiteks Eesti algklassiõpetaja saab kuus korda madalamat palka kui tema ametikaaslane Saksamaal.

Tagajärgi on vähemalt kaks: tööjõu kiire väljavool ja madal tootlikkus. Kui makstakse vähe, siis pole keegi ka huvitatud rohkem ja kvaliteetsemat tööd tegemast.

Hiljuti külastas majandusministeeriumi IMF-i delegatsioon. Nende soovitus oli mitte tõsta palku, sest see võivat suurendada üleriigilist inflatsiooni, küll aga avada laiemalt uksed võõrtööjõu sissetoomiseks. Ning kui meile ei sobi Vene tööjõud, siis tuua seda tulevastest EL-i liikmesriikidest Bulgaariast ja Rumeeniast. Mingil määral on Eesti avalikkus sellist soovitust ka aktsepteerinud. On lepitud, et tööjõudu võiks sisse tuua, kuid reservatsiooniga, et jutt oleks vaid kõrge kvalifikatsiooniga tööjõust. Mida see tähendab? Väljast toome kõrgesti haritud insenere, eestlased aga teevad lihtsamat tööd? See oleks veider loogika, mis pealegi ei vasta tegelikkusele. Üldiselt kõrgkvalifikatsiooniga tööjõudu ei kutsutagi sisse; seda peab ise kasvatama. Meil jääb aga puudu mitte ainult tipptasemel töötajaid – meil pole ka tavalist tööinimest.

Proovige näiteks oma kodu remontida. Tavalises korras enam ei saa töömehi, peab olema tutvusi – nagu Vene ajal.
Minge õhtul restorani sööma. Peate tunnistama, et sealne teeninduskultuur langeb, sest tööle võetakse valikuta keda iganes.

Tehke proovi – minge hilisel õhtuajal mõnda suurde kaubanduskeskusesse. Töötab vaid üks-kaks kassat, sest personali napib. Muide, ka kassades näeb enamasti vene rahvusest inimesi, sest eestlased tahavad olla juristid või pankurid ning vabal ajal tegelda oma hobiga – shoppamisega. Madala kvalifikatsiooniga tööjõudu peale ei kasva. Kui avaneb Schengeni viisaruum, lähevad laia Euroopasse ära ka need vene inimesed, keda „hall pass" praegu Eesti tööjõuturul kinni hoiab. Ettekujutus, nagu oleks meil vaja ainult kõrgesti kvalifitseeritud tööjõudu ning muuga saame ise hakkama ilma tööjõudu sisse toomata, on lootusetult lühinägelik.

Hansapanga analüütik Maris Lauri kirjutas ajakirja „Direktor" oktoobrinumbris, et „töötajad on 2008. aasta kevadeks otsas". Ta hoiatab: „Selleks et pidurdada inimeste lahkumist, tuleb tõsta palka – siis ei teki kiusatust ära minna. Need, kes on läinud, tulevad tagasi alles siis, kui siinsed palgad on Euroopa omadele järele jõudnud (või ulatuvad umbes 80%-ni Euroopa keskmisest tasemest). Väga üldiselt võttes peaks keskmine palk olema ligikaudu kolm korda kõrgem kui praegu."

Soovitatakse ka teha panus struktuurimuudatustele majanduses, kiiremini kasutusele võtta uut tehnoloogiat, isegi kui see tähendaks seni odaval tööjõul baseerunud firmadele ulatuslikku pankrotilainet. Julgem osa ettevõtlusest on sellise tee juba valinud.

Tänavu septembris Äripäeva poolt läbi viidud küsitluse tulemused näitavad, et erasektor kavandab järgmisel aastal oma töötajate palga olulist hüpet – valdav osa ettevõttejuhtidest pidas tõenäoliseks 10–20protsendist kasvu. Vastanute üldine arusaam on, et Eesti peab lähiaastatel saavutama palgataseme, mis suudab konkureerida meie naabermaade, eelkõige Soome omaga. Täna on Eesti keskmine palk 9500 krooni, Soomes aga 40 000 krooni. Miks peaks ehitaja saama Eestis vaid 30–40% palgast, mida ta saaks sama töö eest üle lahe töötades? Ettevõtjad on arvamusel, et tööjõu massilise väljavoolu vältimiseks peaksid Eesti töötasud lähiaastatel saavutama taseme, mis moodustaks 70–80% Soome palgatasemest.

Siht on selge. Kui erasektor kavatseb oluliselt palku tõsta, mis saab siis avalikust sektorist? Keskerakond soovib järgmisteks aastateks plaanitud palgareformiga ka siin olukorda parandada. Keskerakonna palgareformi peamiseks eesmärgiks on saavutada nelja aasta pärast avaliku sektori palkade osas Euroopa keskmine tase. Peame tõepoolest võimalikuks, et avaliku sektori keskmine palk on nelja aasta pärast 25 000 krooni.

Palgareformi sisu

Kavandatav palgatõus puudutab ca 130 000 riigieelarvest palka saajat. Mitte kõigil ei suureneks palk aritmeetiliselt ühtmoodi. Avalikus sektoris töötab inimesi, kelle amet vääriks palju enamatki kui sihiks seatud 25 000 krooni. Iseenesestmõistetavalt peavad palgatõusust eelkõige osa saama haridus-, kultuuri- ja meditsiinitöötajad, päästeametnikud ja politseinikud.

Tuletan meelde, et keskmine palk EL-i liikmesriikides on praegu Eesti vääringusse ümber arvutatult 25 000 krooni, „vanades" liikmesriikides 29 000 krooni. Selleks et viia Eestis avaliku sektori palk nelja aastaga EL-i keskmisele tasemele, on vaja igal järgmisel neljal aastal tõsta avaliku sektori palku suurusjärgus 23 protsenti. Sellise palgakasvu puhul suudame tasa teha oma palkade mahajäämuse ning olla võimelised sammu pidama Euroopa keskmise nominaalpalga kasvutempoga.

Igasse riigieelarvesse on planeeritud avaliku sektori palgakasv. Tänane kasvutempo jääb 10–11% raamesse ning keskmiselt kulutatakse avaliku sektori palkadeks 15 miljardit krooni aastas. Keskerakonna kavandatav palgatõus tähendab riigile aastas täiendavalt ca 2,1 miljardi lisamist riigieelarvesse.

Rääkides avaliku sektori palkadest, ei saa jätta tähelepanuta mõningaid olulisi nüansse. Täna töötab avalikus sektoris suur osa Eesti kõrgharidusega tööjõust. Avalikus sektoris on vähe ametikohti, mis ei eelda kõrghariduse või vajaliku kvalifikatsiooni olemasolu. Teame kõik, et Eesti on võtnud suuna üle minna teadmistepõhisele majandusele. Sellisel juhul on äärmiselt tähtis, et haridussüsteemis ja riigisektoris töötaksid kõrge kvalifikatsiooniga inimesed. See omakorda aga tähendab, et peame EL-is vaba tööjõuliikumise tingimustes maksma oma spetsialistidele motiveerivat ja tööpanusele vastavat töötasu.

Palgareformiga on juba algust tehtud

Väikese mööndusega võime tõdeda, et palgareformiga on tänane valitsuskoalitsioon juba algust teinud.

2007. aasta eelarves on olulisel kohal sisejulgeoleku alase võimekuse suurendamine. Politseinike palgatõusuks on ette nähtud 220 miljonit krooni, päästeametnikel 78 miljonit krooni, piirivalveametnikel 38 miljonit krooni, maksu- ja tolliametnikel 82 miljonit krooni, vanglaametnikel 84 miljonit krooni. Keskmiselt tähendab see sisejulgeoleku valdkonnas töötajatele 30-protsendist palgakasvu.

Politseinike järgmise aasta keskmine töötasu kasvab tänavusega võrreldes hüppeliselt. Relevantne palgatõus ei toimu strateegilise tasandi ametikohtadel, vaid just operatiivtasandil – politseiinspektoritel ja konstaablitel.
Operatiivtasandi töötajate palgakasv on kuni 50 protsenti, keskastme töötajatel kuni 30 protsenti. Juhtivametnike palk tõuseks maksimaalselt vaid 10 protsenti. Eesmärk pole tippjuhtkonna töötasude upitamine, vaid tegemist on palgalisaga politseiametnikele, kelle ülesandeks on meie riigi sisejulgeoleku tagamine: patrullimine tänavatel ja piiril, õiguserikkujate kinnipidamine jne. Usume, et suudame oma palgareformiga motiveerida tänaseid ja tulevasi riigiteenistujaid töötama sisejulgeolekut tagavates üksustes.
Kui suudame ka kolm järgmist aastat hoida politseinike töötasude suurendamisel sama tempot, siis saab palgareformi eesmärk selles valdkonnas täidetud.

2007. aastal ootab ka õpetajaid taasiseseisvunud Eesti ajaloo suurim palgatõus (18%). Kogu haridusvaldkonna rahastamise maht kasvab järgmisel aastal 1,4 miljardi krooni võrra ehk ligi 20% (19,8%).

Ei saa jätta märkimata ka kultuuritöötajate 15-protsendist palgatõusu. Selleks on 2007. aasta riigieelarves ette nähtud 93 miljonit krooni. Selgi juhul on tegemist korraliku palgalisaga, mis peaks olema tubli avalöök järgmistel aastatel reaalseks saavatele palgatõusudele.

Rohkem palka, viljakam töö

Väär on seisukoht, et töötajate palk peaks üksüheselt sõltuma ettevõtte tootlikkusest. See on sama vale kui väide, et Eesti töötajate tööviljakus on mitmeid kordi madalam kui Euroopas. Küll on see aga hea ettekääne, miks meie inimeste palku mitte tõsta ja selle arvel kokku hoida.

Eesti arstid, bussijuhid ja ehitajad on Euroopas hinnatud tööjõud. Nad on igati konkurentsivõimelised ja suutelised looma samapalju lisandväärtust kui nende Lääne ametivennad. On tõsi, et sisemajanduse kogutoodangu järgi arvutatult on Eestis ühe töötaja tööviljakus madalam kui n-ö vana Euroopa riikides. Sügavamal analüüsil aga selgub, et tegelik tööviljakus on vähemalt 90 protsendil tegevusaladel võrdne.

Kui palju inimesi töötab väljaspool Eestit? Keegi seda õieti ei teagi, statistikat napib – ühed räägivad vaid 10–20 tuhandest, teised isegi 60–70 tuhandest. Arvatakse, et Soomes töötab neist ligikaudu üks neljandik. Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross kirjutas hiljuti, et Soomes töötab 15 tuhat eestlast. Kui nii, siis peaks arv 60 000–70 000 kogu Euroopa kohta küllalt tõepärane olema. Paljud neist eestlastest on kõrgtasemel arstid, hinnatud meditsiiniõed ja kuldsete kätega ehitajad, rääkimata bussi- ja autojuhtidest. Kuidas seletada massilist tööjõu väljavoolu Eestist, kui väidetavalt on meie töötajate tootlikkus ja loodav lisandväärtus oluliselt madalam?

Kui rääkida, mille poolest erineme Euroopast, siis pole selleks madal tööviljakus, vaid asjaolu, et oleme eksporttoodangut loovas majandussegmendis valdavalt alltöövõtjad. Ettevõtete tootlikkus on madal mitte sellepärast, et töölised piisavalt tööd ei tee, vaid eelkõige sellepärast, et tootmisprotsessid on ajast ja arust ning arendustegevus puudulik Niimoodi jätkates jääbki Eesti odava tööjõu lõksu, sest riigi võime kaupade ja teenuste ekspordilt teenida piisavalt hästi määrab ka kodumaale suunatud toodete ja teenuste eest makstava palga ning töötajate tööviljakuse.

Vastuväited palgareformi kriitikale

Ükski väärt idee ei pääse kriitikast, võib-olla on see isegi hea. Ka Keskerakonna poolt kavandatav palgareform on saanud kriitikanooli nii poliitiliselt orienteeritud majandusmeestelt kui ka pärispoliitikutelt.

Kriitikute levinuimaks arvamuseks on see, et liiga järsk palgatõus hävitaks praeguse õitsva Eesti majanduse. Soovitatakse piirduda olulisemalt väiksema palgatõstmisega. Minu arvates peitub see oht, millest oponendid räägivad, aga hoopis just senisel viisil jätkamises.

Palgareformi vastased klammerduvad kangekaelselt neile armsaks saanud nn õhukese riigi poliitika külge. Tegelikult puuduvad tõsiseltvõetavad argumendid, miks peaks riik avaliku sektori töötasudega jätkama vanal kursil.

Üks vastuväide tugineb hirmul inflatsiooni olulise suurenemise ees. Küsigem endalt, et kuidas saavad täiendavad 2 miljardit krooni, mida on vaja avaliku sektori aastaseks palgatõusuks, tõsta inflatsiooni 10 või enama protsendipunkti võrra, kui ligikaudu 30 miljardi kroonine laenuraha seda ei tee? Lihtne matemaatika ütleb, et palgatõusuks vaja minev 2 miljardit krooni on 15 korda väiksem summa, kui Eesti elanike järgmise aasta laenukoormus (30 miljardit krooni). Paari miljardi kroonise täiendava palgaraha mõju majandusele on võrreldamatult väiksem kui summa, mida inimesed pankadest laenavad. Nagu seda on juba teinud Eesti Pank, nii peaksime kõik tundma pigem muret Eesti elanikkonna üha suureneva laenukoorma, mitte aga kavandatava töötasude suurendamise üle.

Muretsetakse ka sellepärast, et erasektor justkui sattuvat, võrreldes avaliku sektoriga, nõrgemasse seisu. Selle tagajärjel pagevat erasektori töötajad tulevikus hoopis riigitööle. Vastupidi: erasektor ei pääse olulisest palgatõusust nagunii. Tegelikult, nagu eespool rääkisin, on sellega juba alustatud, ning minu mure on vastupidine: et riigieelarvest töötasu saajate olukord ei halveneks võrreldes erasektoriga. Palgareformi üks eesmärk peab olema korda saada palkade proportsioonid. Juba täna on Eestis palgavahed väga suured, ja seda mitte vaid era- ja riigisektori võrdluses, vaid ka erasektori-siseselt. Kui Kreenholmi väga tubli töötaja saab täna 3000, heal juhul 4000 krooni kuus, siis Hansapanga laenuosakonna töötaja 30 000–40 000 krooni.

Palgavahed ei ole enam kordades, vaid kümnetes kordades. Seetõttu avaliku sektori 25 000-kroonine töötasu ei tekita nelja aasta pärast mingit erilist kontrasti, võrreldes Eesti üldise palgatasemega.

Usaldusväärsus

Mõnigi kriitik lööb käega ja ütleb, et enne valimisi võib ju kõike lubada. Ettepanek palgareformiks ei ole tühipaljas valimislubadus. See on majanduslik paratamatus, millel on nii sotsiaalne ja poliitiline kui ka majanduslik dimensioon. Kunagi, kui lubasime eakate põlvkonnale olulist pensionitõusu, avaldati sellegi suhtes kahtlust. Ka see ettepanek tekitas palju vastakaid seisukohti ja vajaliku raha leidmist peeti ilmvõimatuks. Skeptikuid oli küllalt, aga, tuletan meelde, me tegime selle idee ikkagi teoks.
Reformierakond on kritiseerinud meie palgareformikava. Paradoksaalne, aga tegelikult ei luba me midagi enamat, kui nemad ise seda omal ajal tegid. Mäletate 1999. aastat, kui Reformierakond lubas nelja aastaga suurendada keskmist palka 4000 kroonilt 9000 kroonile kroonile ehk 2,5 korda. Mitte ükski Reformierakonna-meelne majandusteadlane ei pidanud seda tookord võimatuks või majandust laostavaks. Nüüd lubame meie sama: nelja aastaga palgatõusu 10 000 kroonilt 25 000 kroonile ehk 2,5 korda.

On ainult üks erinevus Reformierakonna ja Keskerakonna taotluste vahel.

Reformierakond ei astunud ühtegi sammu, et oma lubadust ellu viia, ja keskmine palk ongi jäänud 2003. aastal lubatust tublisti allapoole. Meie, vastupidi, oleme välja pakkunud ulatusliku palgareformi konkreetse kava, mis võimaldabki nelja aastaga viia avaliku sektori töötasu Eestis Euroopa tasemele ja panna sellega piiri tööjõu ulatuslikule väljavoolule, mis juba on alanud.

Palgareformi ettepanekuga soovime pöörata kõigi poliitikute ja avalikkuse tähelepanu Eesti majandusele ja palgatasemele. Siiralt loodame, et Keskerakonna poolt välja käidud avaliku sektori palgareform on suurte ja oluliste muudatuste algus mitte ainult majanduse makrotasandil, vaid iga inimese heaolu kasvatamisel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)