Pole Kagu-Eestit – pole ka probleeme!

Asjale andis vürtsi nn piiripääsukesi eksitav teavitamine, õieti – teavitamatus, et need bussid enam ei käi. Nii istusingi väiksemas metsavahelises peatuses, oodates Tallinna bussi, seda küllaltki täpset graafikus püsijat, oma tunnikese. Kuni üks natuke hooliv ja kohaliku olukorraga tuttav möödasõitja mu edasi viis – Setomaalt välja, kust edasisaamisvõimalusi enam.

Olid ju üsna täpse sõiduga Tallinna bussid kohalikele üheks kindlamaks vahendiks, et hommikul kuhugi kaugemale tööle saada ja õhtul koju jõuda; mammidel aga said poeotsad tehtud. Kohalike bussidega on see nagu on – korra on maa külmunud, korra kärss kärnas. Aga tööandjaile säärased „nüansid“ ei sobi.

Nüüd siis ollaksegi selle Vastse Vabariigi kauges kagunurgas lõhkise küna ees: külakoolid ja poed ning post- ja pangakontorid kinni, rahaautomaadid ära, med- ja apteegipunktid likvideeritud. No milleks siis veel see bussiühendus Suure Maaga?! Kas ei peaks sedasi kartma rahva Pihkva ja Petseri poole kallutamist või koguni lahkulöömistahtmist, nagu Šotimaa või Kataloonia on emamaast eraldumise püüet üles näidanud?

Eks uued valitsemisluuad pühivad puhtamalt küll, aga ei peaks piiri kaotama ja kontideni nühkima. Iseasi on riigipiir, mida rookima hakatakse. Rahva põhivajadused peaks riik ikka suutma lahendada. Oli see nõuka- või Ansipi-aeg mis ta oli, aga mingi miinimum ikka garanteeriti, kuid nüüd hakkab Vastse Vabariigi asemel maad võtma Vale Vabariik, kus polegi probleeme, kui probleemsed kohad kasvõi kaardilt kustutada. Või jätta igameheasjaks see, kuidas pihusuuruse riigi teise serva saada? Miks minna otse, kui ümber saab; ikka ümberistumistega, ja oluliselt kallimalt?

Kus sel juhul see laialtlauldud regionaalpoliitika on? Või sellisena ta oligi mõeldud? Keda meil jääb valida 1. märtsil?

VÄINO UBINA, mustamäelane, isakodu Setomaal

Jaga |