Rahvaajalugu, rahvusromantika ja poliitika

Tänapäeval on peaaegu võimatu kindlaks teha Tšingis-khaani järeltulijaid. Sadade aastate vältel on erinevad Aasia valitsejad oma sugupuud ümber kirjutanud, et näidata enda põlvnemist sellest legendaarsest valitsejast ja lisada sellega oma võimule suuremat legitiimsust. Neist igaüks on teinud  tõsiseid pingutusi, et hävitada kõiki vastupidist tõestavaid dokumente. Seega on tänapäeval teadlaste käsutuses olevatest materjalidest 90% aastasadadevanused võltsingud.

Vale oleks pidada ajalugu täppisteaduseks. Tihtipeale on ajaloolaste käsutuses vaid kasinad vihjed mingitele ammutoimunud sündmustele, millele tuginedes sünnib tihtipeale mitu ja üksteisega vastuolus asuvat tõlgendust. Selge, et siin mängib oma osa teadlaste soov sündmusi ühes või teises valguses näidata, ja iialgi ei saa väita, et tegu pole erapooletu ja puhta tõega.

Ajalugu  ja Folk History

Nagu juba mainitud, on ajalugu alati olnud relvaks propagandistide ja poliittehnoloogide käes. Ajalugu jõuab inimesteni maalide, raamatute ja filmide vahendusel. Sealjuures on filmikunst üks massilisemaid ja mõjusamaid vahendeid inimeste meelsuse mõjutamiseks. Kõigile on teada selline mõiste - propagandafilm.

See peegeldab ka inimeste üldist suhtumist. Kui vaatame USA ja Venemaa filmikompaniide sõjafilme, jääb alati mulje, et kumbki pool võitis Teise maailmasõja täiesti omapead.

Siinkohal jõuame ühe uue ja huvitava nähtuseni, mida kultuuriajaloolased on hakanud nimetama Folk History'ks ehk rahvaajalooks. Mis see selline on?

Rahvaajalugu on ajaloosündmuste poolteaduslik-poolilukirjanduslik käsitlus. Tavaliselt on tegemist eriti emotsionaalsete tõlgendustega, mis on sihitud teatud huvirühmadele. Levivad sellised käsitlused osaliselt raamatute ning nüüd ka enamalt jaolt spetsialiseerunud veebisaitide ja ajaloofoorumide vahendusel.

Kindlasti peab mainima, et rahvaajalugu on enim levinud endises Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas. Ennekõike on selline geograafiline levik tingitud inimeste mõttemaailmast. Sotsialismileeri inimesed kannavad juba oma alateadvuses negatiivset suhtumist ametlikku ajalookäsitlusse. Sest mäletab ju ka enamik Eesti elanikest seda, õrnalt öeldes, ebaadekvaatset, marksismi teooriast lähtuvat ajalooteadust.

Kuskil oma südames arvavad inimesed siiani, et ajalooõpikutesse kirjutatu on vale. Ja et tõde peaks olema midagi hoopis erinevat. Kusjuures esiplaanile jõuabki soov, et see oleks võimalikult palju teistsugusem.

Vene versioone ajaloost

Eredaks näiteks oleks siinkohal vene pseudoajaloolaste Anatoli Fomenko ja Gleb Nossovski „uue kronoloogia" teooria. Need kaks on avaldanud arvukalt raamatuid sellest, et vanaaegsed kroonikad on aja kulgu valesti arvestanud, ning sündmused, mis olevat toimunud antiikajal, leidsid  tegelikult aset keskajal. Kogu Fomenko-Nossovski teooria on, kergelt öeldes, ebapädev ning on teeninud erinevate valdkondade teadlastelt hävitava hinnangu. Ka vähegi kainelt mõtleval lihtlugejal ei jää märkamata nende apsakad, populism ja faktide moonutamine. Kuid ikkagi on nende raamatud nõutud kaup just tänu oma ebatavalisusele.

Paljudel juhtudel võtavad ka selliste teooriate autorid ise asja huumoriga. Heaks näiteks oleks meie kaasmaalase Mihhail Velleri poolajalooline jutustus rüütel Ivan Hujevist, kes olevat Norra kuninga teenistuses Inglismaale sattunud ja kes hiljem osutus Walter Scotti ajaloolise romaani „Ivanhoe" peategelase prototüübiks. Ei saa märkimata jätta, et isegi selline pooleldi humoristlik teooria tugineb täiesti reaalsetele faktidele. Niisuguse nimega inimene on täiesti eksisteerinud, on olnud Norra kuninga teenistuses. Ning ka kõigile tuttav kolmetäheline vene sõna ei tähendanud esimesel aastatuhandel päris seda mis praegu.

Lisaks sellele on Venemaal levinud „teooria", et Hitler ei sooritanudki enesetappu, vaid varjus Antarktika jääalusesse baasi. Seisukoht põhineb mitme ajaloolise fakti suhteliselt vabal tõlgendusel.

Iseenesest võib Hitleri enesetapus veel kahelda, kuna tema põlenud surnukeha identifitseerimine oli üsna pealiskaudne ja kaheldav, ning on väga võimalik, et ta tõesti pääses eluga. Samas on selline veealune baas kõige paremal juhul julge hüpotees. Sellele faktile on pühendatud terve rida veebilehekülgi ning vastavates foorumites on registreerunud sadu, kui mitte tuhandeid kasutajaid. Poleemika käib põhiliselt neonatslike kalduvustega noorte ja antifašistliku liikumise esindajate vahel, kusjuures ilmselt saavad mõlemad pooled oma adrenaliinilaksu kätte, ning veebilehe loojate eesmärk on saavutatud.

Väikerahvaste soov oma ajaloo järele

Teiseks on eriti tugev soov rahvaajaloo järele väikerahvastel, kes pole kas vähese omariikluse või nõrga kultuurilise arengu tõttu saanud ajalooürikutes nii palju tähelepanu, kui nad ise seda tahaks. Sellist puudujääki on aga kindlasti vaja kõikvõimalike vahenditega tasa teha. Tihtipeale tõuseb siin esile ka väikeriikidele iseloomulik nüanss - nende regioon ei ole rahvusvahelise mainega teadlaste huviorbiidis ning nende endi rahvuslikud ajaloolased on väga nõrgad.

Siinkohal täidab valged laigud pigem soovunelmatest kantud ilukirjandus kui tõsiseltvõetav ajalugu. Võtame kasvõi ajaloolise fakti - Sigtuna linna vallutamine 1187. aastal mingi seni kindlaks määramata Läänemere piirkonnas elanud rahva poolt. Selle vägitüki tegijaiks on pakutud küll kurelasi, küll karjalasi ning muude hulgas ka eestlasi. Ilmselt ei saagi me kunagi teada, kes sellega hakkama said, ning jäämegi oletama. Samas vajab teatud alaväärsuskompleks oma maa, kergelt öeldes, nigela militaarajaloo pärast leevendust.

August Mälk oma romaanis „Läänemere isandad" näeb Sigtuna vallutajatena juba üsna selgelt eestlasi; sama võib öelda ka Evald Aava ooperi „Vikerlased" kohta. Selge on see, et kirjandus ja muusika ei pretendeeri ajaloolisele tõepärasusele, küll aga vormivad nad inimeste teadvuses kujunevat pilti. Nii leidub hulgaliselt veebilehekülgi, kus ilmselt üsna nooreealised kodanikud kujutavad eestlasi kui et vaat kõige suuremaid ja vägevamaid viikingeid.

Ajalugu kui sõnum

Kolmandaks kannab rahvaajalugu kindlat poliitilist ja sotsiaalset sõnumit. Kohati kaldub ta otsesesse šovinismi või natsionalismi, kohati on ta separatistlike tendentside toetaja. Sellisel juhul tõuseb esiplaanile sihtpubliku ootus ja akadeemiline argumenteeritus, ning isegi elementaarne ajaloolisus jääb kaugele tahaplaanile. Selline tendents ilmneb ka juhul, kui üritatakse mingit rahvuslikku häbiplekki kui mitte maha pesta, siis vähemalt oluliselt valgendada.

Näiteks leidub peaaegu igal idabloki rahval oma ekstreemseid ajalookäsitlusi. Nii leiavad teatud jõud Poolas, et nad on sarmaatide järeltulijad ja seega justkui nagu täiesti õigustatud Euroopas juhtpositsioonil asuma. Ajaloolis-poliitilised jõud Ukrainas üritavad kõigest väest tugineda Kiievi muistsele vägevusele, viidates nõnda oma erilisele rollile slaavi rahvaste ühendamises.

Tatarstanis on rahvaajalugu võtnud isegi mingi ühiskondliku liikumise ja religioosse sekti vahepealse kuju, mida nimetatakse Punaseks Hordiks. Loogiline, et nende meelest on kogu progress ja ajalugu liikuma panevad tegurid tulnud just nimelt kunagi eksisteerinud Kuldhordist, mille kunagine hiilgus on vaja taastada. Näiteks nähakse vanaindia eepose „Ramajana" üht peategelast Hanumani tatari juurtega khaan Umanina. Iseloomulikke näiteid oleks veel hulgaliselt.

Suures osas kujunes see liikumine protestimärgina Venemaal levinud ajalookäsitlusele tatarlastest kui  julmadest ja barbaarsetest inimestest. Hiljuti toimus Venemaal üsna huvitav kohtuvaidlus. Tatarstani haridus- ja kultuuritegelased esitasid kohtusse hagi ning nõudsid Venemaal kasutusel oleva A. Preobraženski ja B. Rõbakovi koostatud 6. klassi ajalooõpiku redigeerimist. Nimelt oli seal sõnaselgelt väidetud, et Batu-khaani sissetungi ajal oli tatarlaste seas tavaliseks kombeks süüa venelaste lapsi. Kohtuvaidluse tatari aktivistid kaotasid. Kohtuniku seisukoht oli hämmastav: „Kus on tõendid, et tatarlased lapsi ei söönud?" Teisest küljest jällegi on vene rahva komme demoniseerida mongoleid ja tatarlasi selge viide vene rahva alateadvuses pesitsevale kompleksile.

Tänapäeva teadlased on jõudnud seisukohale, et vähemasti Vana-Vene riik vallutati tunduvalt väiksearvulisema, kuid võrratult paremini organiseeritud Hordi poolt. Legendid mongolite kirjeldamatust arvulisest ülekaalust on kroonikute labane eneseõigustus -peaaegu kõigi vaenlaste vastu olid mongolid arvulises vähemuses.

Täitsid ju keskaegsed kroonikad paljuski tänapäeva suhtekorralduse ja teabelevi ülesandeid ning nende suhtumisest võib täiesti aru saada.

Tõsine alaväärsuskompleks esineb ka Eesti ajaloos - näiteks Teise maailmasõja ajal Sinimägedes aset leidnud sündmuste hindamises. Kogu lugupidamise juures seal langenud sõjameeste vastu ei saa märkimata jätta, et tegu oli siiski kolmandajärgulise sõjasündmusega, mis ei avaldanud olulist mõju sõja käigule. Selle kõikvõimalike vahenditega ülespuhumine viitab jällegi selgelt piinlikkustundele, et esimene Eesti Vabariik ilma ühegi püssipauguta käest anti.

Ilmselt ei olegi erapooletut ja kainet ajalooteadust olemas. Igal rahval on soov saada asjadest aru just nii, et nad saaksid endale maksimaalse aupaiste. Ja kui seda pole ilmselt kunagi olemas olnud, tuleb see lihtsalt välja mõelda. Iseküsimus on, kui edukalt ja veenvalt sellist poliitikat suudetakse ellu viia ning kas sellised teooriad ka tõepärased tunduvad.

PRIIT KARUMAA

Jaga |