Nädala juubilar ALEKSANDR KOLTŠAK 140

 Omsk oli ja on suur Lääne-Siberi linn. 1918. aasta sügisel, lootes liituda Vabatahtlike Armeega, peatus siin üks Vene kodusõja suurimaid väejuhte, admiral Aleksandr Vassiljevitš Koltšak. Omskisse taganenud valitsusvõim – Ufaa Direktoorium – määras ta sõja- ja mereministriks. Admiral aga kukutas Antandi toel 18. novembril Direktooriumi, kehtestas sõjaväelise diktatuuri ja nimetas enda Venemaa ülemvalitsejaks. Tema võimu tunnustasid Põhjapiirkonna Ajutine Valitsus, Loodearmee juhataja suurtükiväekindral Judenitš ja Lõuna-Venemaa Relvastatud Jõude juhtiv kindralleitnant Denikin. Detsembrist 1918 kuni aprillini 1919 sooritas Koltšaki armee mitmeid edukaid operatsioone, misläbi vallutati Ufaa, Kaasan ja Samaara, samuti Uraali tööstuspiirkonna tähtsaimaid suurettevõtteid. Koltšaki kontrolli alla sai ligi 300 000 ruutkilomeetrit, kus 7 miljonit elanikku. Kuid aprillist 1919 edu asendus ebaeduga. Punaarmee väeosad vallutasid augustiks 1919 Uraali ja laiendasid oma sõjategevust Siberi territooriumil.

10. novembril väljusid ešelonid valgete armee riismete, ülemvalitseja ja tema saatjaskonna ning Vene riigi kullavarudega Omskist Vladivostoki suunas.

Siberi raudteed Novonikolajevskist (praegu Novosibirsk) kuni Irkutskini kontrollis maailmasõja käigus Austria-Ungari väest vangi võetutest või andnutest moodustatud Tšehhi leegion, kes ootas evakueerimist. Kuna Venemaa oli teinud Saksamaa ja Austria-Ungariga vaherahu, taheti Prantsusmaa initsiatiivil toimetada Tšehhi leegion Kaug-Itta, et läbi Ameerika ja üle Atlandi saata see Euroopasse – maailmasõjas Läänerindel Prantsusmaa huvide eest sõdima.

4. jaanuaril 1920 Nižneudinskis andis Koltšak ukaasi enda tagasiastumisest ülemvalitseja kohalt ja võimu üleandmisest kindral Denikinile (uuematel andmetel kasakaataman G. Semjonovile). Ešelon kullavarudega anti üle tšehhoslovakkidele, aga Koltšak ise läks Antanti [Entente – Suurbritannia, Prantsusmaa ja tsaristliku Venemaa imperialistlik liit, mis organiseeris tollal sõjalist interventsiooni Nõuk. Venemaa vastu] esindajate rongi, kes garanteerisid talle ohutu teekonna Vladivostokini. Kuid Innokentjevskaja peatuses enne Irkutskit juhtus midagi ootamatut. Vene keelt mitte sõnagi oskava prantslase, Antandi liitlasvägede ülemjuhataja Janini käsul anti Koltšakile korraldus väljuda rongist, et ta viia Irkutski vanglasse.

Ajaloolased M. Veller ja A. Burovski 2007. a Moskvas ilmunud raamatus „Meeletu kodusõja kroonika“ märgivad, et 15. jaanuaril andsid tšehhid admiral Koltšaki koos kindral Viktor Pepeljajeviga (Omski valitsuse ministrite nõukogu esimees) välja Irkutski nn. Poliitilisele Keskusele, kus olid võimul esseerid (sotsialistid-revolutsionäärid).

Möödunud sajandi 60-ndail elas veel mees, kes täitis korralduse maha lasta üks tähtsamaid Vene kodusõja väejuhte, Püha Georgi 4. järgu ordeni kavaler (1915), admiral Aleksandr Vassiljevitš Koltšak. Vaiksel häälel, isegi aru saamata, kas oma teoga uhkustada või seda häbeneda, jutustanud timukas: “Kui Koltšakile järele tuldi ja teatati, et ta viiakse mahalaskmisele, küsis ta imestunult: “Kas nii? Ilma kohtuta?““

45-aastase admirali, polaaruurija ja väejuhi laip visati 7. veebruaril 1920 jääauku, mis oli raiutud Angara lisajõkke Ušakovkasse.

Kes oli Aleksandr Koltšak?

Vikipeedia annab teada:

Kindralmajori poeg. Sündis 16. novembril 1874 Peterburi kubermangus Aleksandrovskojes. Lõpetas Merekadettide Korpuse ning suunati teenima ristlejatele „Rjurik“ ja „Kreiser“. Huvitus hüdrograafiast. 1900. aastal kutsus Eestimaalt pärit polaaruurija parun Eduard von Toll teda osalema Peterburi Teaduste Akadeemia korraldatud polaarekspeditsioonil. 21. juulil väljus kuunar „Zarja“ Peterburist, suundudes Põhja-Jäämerele, Taimõri poolsaare piirkonda. Ekspeditsioonil avastatud maa-aladest sai Koltšaki järgi nime saar Kara meres; 1937. aastal nimetati see ühe „Zarja“ madruse järgi Rastorgujevi saareks, kuid 2005. aastal saare ajalooline nimi taastati.

Neli ekspeditsiooniliiget hülgasid jäävangi jäänud laeva, liikudes Uus-Siberi saartest põhjas asuva Bennetti saare sihis. Nende päästmine osutus võimatuks ning Koltšak koos ülejäänutega suundusid Leena jõe suudmesse. Jakutski ja Irkutski kaudu jõudsid nad tagasi Peterburi, kuid Tolli ja ta kaaslaste saatus jäi teadmatuks. Koltšak organiseeris 1903. aastal päästeekspeditsiooni, mille käigus leidis kaudselt kinnitust Tolli hukkumine.

Koltšak osales miiniristlejal "Serditõi“ Vene–Jaapani sõjas, kus langes Port Arturi kaitselahingutes jaapanlaste kätte neljaks kuuks vangi. Pärast sõda teenis Koltšak mereväe kindralstaabis ning tegeles jäälõhkujatega "Taimõr" ja "Vaigatš" ning juhendas Beringi väina ja Dežnjovi neeme kaardistamise ekspeditsioone.

Esimese maailmasõjas juhtis Balti laevastiku staabi operatiivjaoskonda (1913–1915), Balti laevastiku miinilaevade divisjoni (1915–1916) ning tegeles Riia lahe kaitsmisega Saksa laevastiku eest. 1916. a ülendati Venemaa noorimaks viitseadmiraliks ja määrati Musta mere laevastiku ülemjuhatajaks, põhiülesandega abistada kindral Judenitšit võitluses Kaukaasia rindel Osmanite impeeriumi vägede vastu.

1917. a Veebruarirevolutsiooni järel vandus truudust Venemaa Ajutisele Valitsusele. Kui Sevastoopoli Nõukogu tagandas Koltšaki laevastiku juhtimisest, lahkus ta Venemaalt. 1918. a jaanuaris siirdus Suurbritannia vägede juurde Mesopotaamia rindele ja hiljem oli miinindusalane nõuandja USA-s.

14. oktoobril 1918 naasis Kaug-Ida kaudu Venemaale. Nõustus osalema Omskis moodustatud esseeride enamusega valitsuses (Direktooriumis), mille koosseis nimetas ta Venemaa ülemvalitsejaks, sõjaministriks ja relvajõudude kõrgemaks ülemjuhatajaks.

18. novembril 1918 kukutasid kasakad sisevastuoludes vaevleva Direktooriumi. Kõrgeim võim anti Koltšaki kätte ning esseeride vastuhakk suruti detsembris veriselt maha.

Koltšak kehtestas sõjaväelise diktatuuri. Tema 100 000-mehelist armeed aitasid Briti sõjaväemissiooni/Briti Sõjaministeeriumi Vene osakonna juhi ja endise Suurbritannia sõjaväeatašee kindral Alfred Knoxi vahendusel varustada britid. Alguses oli Koltšak sõjaliselt edukas – vallutati Ufaa, Kaasan, Samaara ja Perm ning tema kontrollitav territoorium ulatus 300 000 ruutkilomeetrini, kus 7 miljonit elanikku.

Kevadel 1919 hakkas Koltšaki armee olukord halvenema: varustusliinid pikaks veninud, mehed väsinud, suhted võimalike liitlastega viletsad. Punaarnee tõi piirkonda värskeid jõude. Suvel toimunud ränkades lahingutes vallutasid punased 1. juulil Permi ja 9. juunil Ufaa ning tungisid juulis üle Uuralite. 25. oktoobril vallutas Punaarmee Tobolski ja 30. oktoobril Petropavlovski. Kuigi Koltšaki hõrenevad väed suutsid sügiseni vastu panna, halvenesid suhted kohalikega. 14. novembril langes Omsk ja punased võtsid 50 tuhat meest vangi.

Koltšak taandus Irkutski suunas, kus ta 27. detsembril Siberis nõukogudevastast sõjategevust pidava Tšehhoslovakkia korpuse poolt interneeriti. 4. jaanuaril 1920 teatas Koltšak tagasiastumisest Denikini kasuks. 1920. aasta jaanuari lõpul anti ta üle Irkutskis võimutsenud menševike-esseeride valitsusele, kes omakorda andsid Koltšaki välja 20. jaanuaril bolševike revolutsioonikomiteele. Pärast 3 nädalat kestnud "eeluurimist" hukkasid enamlased 7. veebruaril 1920 Koltšaki ühes Omski valitsuse Ministrite Nõukogu esimehe Viktor Pepeljajeviga Angara harujõe Ušakovka ääres; nende surnukehad heideti jääauku.

Korralduse Koltšaki hukkamiseks andis Vene SFNV RKN esimees esimees Vladimir Lenin Siberi Revolutsioonikomitee esimehele N. Smirnovile. Pärast kästi levitada teavet, nagu oleks Koltšak hukatud kohalike võimude korraldusel vältimaks vabastamist Irkutskile peale tungivate Vladimir Kappeli vägede poolt.

Koltšak ekraanil ja raamatuis uues valguses

2008. aastal valmis Koltšakist eepiline sõjadraama „Admiral“, milles vist esmakordselt kujutatakse Vene kodusõja aegset vastasseisu niimoodi, et punased olid terroristid, aga valged olid head. 123-minutine film, milles enneolematult võikaid stseene kodusõjas toime pandud julmustest, tehti Venemaa telekanali Pervõi Kanal märgi all. Koltšak jääb vaatajale mällu ausa, vastutustundliku ja oma kodumaad sügavalt armastava inimesena, kes tegi kõik selleks, et impeerium, mis hõlmas kuuendikku planeedist, elaks, kasvaks, õitseks.

 Mis aga on saanud „Koltšaki kullast“? Selle jälgi on aetud Euroopast ja Ameerikast ning isegi Baikali järvest. Väidetavalt oli ešelon, milles veeti ka osa Vene impeeriumi kullatagavarast, teinud avarii ja Baikalisse uppunud. Midagi arvatakse olevat leitudki... Samuti on räägitud otsitavate kullakoguste jõudmisest Euroopasse ja isegi üle Atlandi.

 Nüüd, kuuldes raadiost uudist, et mingi võim tahab moodustada mingit Novosibirski autonoomset vabariiki, tundub, et mustrid ja meetodid sarnanevad 96 aasta taguste „arengutega“ nagu kaks tilka vett.

MARJE AAVOJA, Tartu

[Toimetuselt: Kuna Venemaa verine ajalugu on puudutanud ka Eesti inimesi, pakub impeeriumi hukule järgnenud kodusõja sündmustik meie ajaloohuvilistele ja ajalugu kirjandusse põlistajatele jätkuvat huvi. Näiteks Mats Traat on kirjutanud Koltšaki elutee kurvast lõpust ja nii Siberis kui ka mujal aset leidnust, sh ka Eesti iseseisvumisest ja Tartu rahuläbirääkimistest novelli "Võimu rist". See ilmus 1995. a ajakirjas Looming (nr 10) ja sai 1996. a Tuglase novelliauhinna ning on leitav Traadi kogumikest "Kartaago kiirrong" (Tallinn 1998) ja "Sarviku armastus" (Tallinn 2007).]

Jaga |