![]() Julm Eesti imeRaivo J. Raave, 04. juuli 2012Viimasel ajal vaieldakse, mis see Eesti majandusime siis tegelikult on ja kas teda üldse ongi. Ei saa salata, et eduka põllumajanduse hävitamine, toimiva tööstuse likvideerimine ja suure osa rahvast võlaorjusse saatmine nii lühikese ajaga on tõepoolest parempoolse valitsuse tehtud Eesti ime.
Meie tarbimiskasvu taga on suures osas sundkulude hinnatõus,
mistõttu paljud pered elavad Lääne malli järgi süvavaesuses. Meie suurimaks
ekspordiartikliks on paraku kalevipojad. Ima rikaste naaberriikideta ei suudaks
veelgi suurem hulk peresid Eestis toime tulla ja buumi ajal võetud laene
teenindada. Riigi laenukulud on meil madalad seepärast, et kolmandiku eelarvest
moodustab igasugune Euroopa abiraha.
Oleme erinevad
Eestlane ei ole ju tegelikult see „poliitiline loom“ – zoon
politikon – , kelleks Aristoteles vanu eurooplasi määratles. Poliitika või,
vast laiemas mõttes, mõistuslik ühiskondlik tegevus – politeya – eristas
Aristotelese meelest inimesi loomadest. Oleme erinevad. Eestlast juhib pigem pragmaatiline
tunnetus. See on siis praktiline mõistus, hea kõhutunne ja talupojakavalus
üheskoos.
Kunagi nimetasin eestlast naljatamisi transtsendentaalseks
pragmatistiks. Vastandite ühtsus – eks ole? Aga eestlane pole ju ka
protestantlik „majandusinimene“, nagu see sündis uusaja pahustuvas Euroopas.
Me võiks ju arutada tänaseks kadunud eesti maa- või
talukultuuri üle, mis meid kaua toitis ja kattis. Muide, nõukaajal oli üks
kaunikesti pikk periood, mil suur võim läks maale, ja just kolhoosiesimeeste
kätte. Toitlustusprogramm andis selleks võimalused ning tegelikult hakkas maa
linnakultuuri ülal pidama: anti välja kultuuri-, kunsti-, kirjanduspreemiaid
jne.
Kirovi kalurikolhoos pidas ülal vaat et pooli pealinna
moosekante, korraldati suuri festivale a la Võrtsjärve mängud, vahetati
otse tehastega uusi Žiguleid ja Moskvitše mullikate vastu jms. Parteibossid
käisid maal saunapidudel ja hoidsid kolhoosiesimeestega sooje suhteid. Šefid ei
olnud enam linnaettevõtted, linna- ja kultuuriasutused otsisid šeffe (sponsoreid)
maalt. Kasvasin ise toonase eduka kolhoosiesimehe peres ja nägin seda imet oma
silmaga pealt.
Eestluse elujõud
Võime öelda, et eestlane pole „poliitilise inimese“ mõttes
ei vana-eurooplane ega ka „majandusliku inimese“ mõttes modernne eurooplane. Ja
eestlane pole ka päris boreaalne põhjamaalane.
Huvitaval kombel on aga eestlane üsna sobiv postmodernsesse
Uus-Euroopasse (ja Uude Maailma), kus eestlane kas lööb raskuste kiuste üsna
hästi läbi või jääb vähemasti ellu. Tiit Madisson elab tõepoolest kodutu ja
töötuna Hispaanias paremini kui Eestis. Mul on mitu tuttavat, kes tahavadki
temast malli võtta.
Oskar Loorits ütleb „Eestluse elujõus“, et meie tugevuseks
on isiklik, ühiskondlik ja kultuuriline endamaksmapanu kõige kiuste: „Ärgu
idealiseeritagu meie ajaloos sündmuste dünaamikat, vaid imetletagu meie
eksistentsi staatikat.“ Me oleme vastu pidanud nii orjaöös kui ka
nõuka-okupatsioonis. Vast parempoolne poliitika on meid pannud õhku ahmina.
Liberaalne julmus
Eestlane on ikka hinnanud vabadust. Aga eesti vabadus on
ühtlasi vabadus „millestki“ ja vabadus „millekski“. Sestap tekitavad
ingliskeelsed freedom ja liberty meis segadust, nagu ilmselt ka
kreeklastele omane armastuse jagamine mitmeks erinevaks armastuseks.
See liberty oma tänases liberaalse demokraatia vormis
on meid oma võrku püüdnud. Algul nagu oli vabadust millestki (vene võimust) ja
vabadus millekski (ette võtta, mida tahad), siis äkki olid pankade poolt
seotud, ja suurimaks vabaduseks jäi võimalus netiavarustes häält tõsta, mis tavaliselt
küll kadus veel suuremasse kisakoori.
Kurikuulus liberalism juhtis nii poliitilist kui ka
majanduslikku inimest. Liberalism on olemuselt religioosse vabaduse derivaat.
Poliitiline liberalism on religioosne mitte just oma parimas mõttes. Majanduslik
liberalism on tegelikult täis julmust. Kapitalismi vaim võib ju olla
maxweberlikult protestantlik, aga kristlus tunneb vaid Püha Vaimu ja teab
paljusid kurje vaime, keda on terve leegion. See kapitalismi protestantlik vaim
saab olla vaid viimaste seast.
Liberaalse kapitalismi eetika saab olla vaid kokkuleplus,
aga mitte kõrgemal käsuseadusel rajanev kõlblus või saati siis hoidmise vägi
ehk, teisisõnu, armastus. Liberalismi esinduskuub pole midagi muud kui
parempoolne populism, milles kiskjavaim sees.
Elujõud ja retoorika
Me võiksime täna juba selgelt rääkida parempoolsuse
julmusest. Eestlast on siiani võrgutanud see „ilusate ja rikaste“ miraaž, mida
ilma imperialismita saab enamuse jaoks tagada vaid sotsiaalne turumajandus.
Meie keel on olemise võit ajaliku üle. Ja seega retoorika,
mida kasutame, on paratamatult seotud eetikaga. Kui retoorika muutub õõnsaks,
tühjaks tähistajaks, siis olemine tõstab mässu ja selle tulemuseks on kaos.
Oleme oma poliitilise retoorikaga sellele üsna lähedal.
Meil on vaja uut poliitilist keelt, retoorilise uusi piire,
sest just piiridest saab alguse korrastatus. Mu meelest vast uus retoorika ja
sellest tulenev korrastatus mobiliseeriks ning ka vabastaks taas meie sisemised
ressursid – eestluse elujõu.
Me kõik oleme oma keele rentnikud – sulased. Me ei saa
sellest üle ega ümber – keel on parim struktuuri loov jõud, mis meie käsutuses.
Sestap: rääkigem armastuse keelt. Eks me ju ikka ole täna suurenisti selle
tulem, mida oleme mõelnud ja rääkinud eile.
Eestlaste eeliseks on see, et rahva enamik on rahva paremik.
Hoidugem flirtimast parempoolse populismi ja liberaalse julmusega ning võtkem
tõsiselt hoolimise väge! Siis täituvad ka meie hümni sõnad ning Jumal võtab
meid kaitsta ja hoida.
Sa küsid: kust tuleb jõud hoolida? Ma ütlen: võta kergelt
oma muresid ja probleeme, veel parem: jäta need taeva hoolde, aga võta tõsiselt
hoolimise väge – armastust. Siis on meil lootust püsima jääda.
Raivo Raave
Viimati muudetud: 04.07.2012
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |