Kuidas me Savisaarega võilattu „sisse murdsime”

KALLE MIHKELS,      08. november 2006


Tollest 1992. aasta jaanuariõhtust räägiti palju siis ja on räägitud veel aastaid hiljemgi. Ikka toonis, kuidas Edgar Savisaar, toonane Eesti peaminister, Ääsmäel osaühingu Rävala võilattu sisse murdis. Et olin üks selle „sissemurdmise" osalistest, on nüüd, pimedate sügisõhtute saabudes, seda paras aeg meenutada.

Elu Eestis oli sel ajal ülimalt raske ja keeruline, ehk nagu kirjutas 12. jaanuari Päevaleht: „Olukord on katastroofiline, aga siiski mitte lootusetu." Valitsusjuht Edgar Savisaar nentis oma raadioesinemises, et Eesti majandus on kriisiolukorras. Hinnad kasvasid hüppeliselt. Juba jõululaupäeval 1991 olid tõstnud hindu piimakombinaadid. Kohe seejärel tegid sama Rakvere ja Tallinna lihakombinaat ning riburada tulid järele ka teised. Aga kaupluseletid olid lihast, võist ja piimast tühjad. Lootes jätkuvale hinnatõusule, ei saatnud tootjad toiduaineid kauplustesse, vaid hakkasid koguma ladudesse. Üks neist oli ka osaühing „Rävala".
Jätkan lõiguga Edgar Savisaare raamatust „Peaminister": „Põllumajandusminister Harri Õunapuu soovitas mul heita pilk Harjumaa Ääsmäe võiladudesse. Palusin kaasa ajakirjanik Kalle Mihkelsi koos ETV võttegrupiga ning käisin seal ära."
Olin tollal ETV „Aktuaalse kaamera" peatoimetaja asetäitja ja tegin reporterina ka igapäevaseid saatelõike, enamasti Toompealt ja Kadriorust. Küllap langes Savisaare valik seepärast just minule.
Sel õhtul käis kõik väga kiiresti. Pool tundi pärast seda, kui saime peaministri kantseleist kutse Toompeale sõita, veeres AK pruun Volga lumelörtsisele Lossi platsile. Olime veel teadmatuses, miks meid sinna kutsuti ja kuhu sõit läheb.

Sõjaseisukord Toompeal

Peaministri vastuvõtutuba meenutas „sõja-revolutsioonikomitee" staapi. Helisesid telefonid, ringi sagisid sekretärid, nõunikud ja turvamehed, jutulepääsu ootasid peaministri poolt välja kutsutud ministrid ja väiksemad ametnikud. Tööpinge oli meeletu. Mõne aja pärast tuli oma kabinetist Savisaar ja selgitas meile lühidalt, kuhu ja miks minnakse.
Ääsmäe võilattu sõitis päris suur seltskond. Mäletan teiste hulgas toonast ressursiministrit Aleksander Sikkalit ja turvaülemat Jaan Tootsi oma meestega. Seadsime oma auto kolonni sappa ja sõit läks lahti. Kui Savisaar Ääsmäe ladudesse sisse astus, vajus nii mõnelgi kohalikul mehel ehmatusest suu lahti. Ja kui veel meie operaator Heino Veske kaamera käima pani, läks sagimiseks.
Olime suures ruumis, kuhu neli veoautot vabalt sisse mahtus. Ruumi mõlemas seinas oli kümmekond tabalukkudega suletud ust, mis tohututesse külmkambritesse viisid. Aga see, mis meile erilist muljet avaldas, oli põrand – see oli kaetud sõrmepaksuse tökatmusta pori- ja võiseguga. See oli eriliselt libe ja kleepus kingade külge.
Ükshaaval hakati avama külmkambrite uksi. Peaminister vaatas igasse põgusalt üle ukse. Neis leidus üht-teist, aga loodetud võikaste ei hakanud kusagilt silma. Millegipärast jäi aga üks ustest suletuks ja äratas seetõttu erilist huvi. Ka Savisaare tungiva nõudmise peale seda külmkambrit ei avatud, vaid öeldi, et võti on kuhugi kadunud.

Seesam, avane!

Olukorra lahendas üks Savisaare ihukaitsjatest, kes lubas luku lihtsalt puruks lasta. Ja – ennäe! – kohe saabuski kohale Ääsmäe direktor, „kadunud" võti näpus. Raske uks nihkus ragisedes kõrvale, keegi süütas külmkambris valguse – ja meile avanes päris rabav pilt: sajad tohututesse virnadesse laotud võikastid. Neid oli täis terve ladu, maast laeni. Aga see lagi oli ikka väga kõrgel.
Kaasasolnud ressursiministri Sikkali arvestust mööda oli võikaste nii palju, et terve Tallinn oleks sellest kaks nädalat süüa saanud. Võikastidel olevate kuupäevade järgi otsustades käis lattutootmine juba ligi kuu aega. Kui see polnud katse Eesti majandust põhja lasta ja rahva usaldust valitsuse vastu nullini viia, siis mis see üldse oli?
Kohe sealsamas hakati vormistama dokumente, et või varjamist fikseerida. Operaator seisis külmkambri uksel ja filmis veel viimaseid kaadreid, kui minu juurde astus Savisaar. Peaministri käsk oli selge: materjal peab veel sel õhtul jõudma AK-sse! Et kell lähenes juba üheksale, andis Savisaar meile sõidukiiruse suhtes vabad käed. Igale meid peatada võivale liikluspolitseipatrullile pidime ütlema: täidame peaministri eriülesannet!

Põrgusõit

Sealtsamast ladude valvuri juurest õnnestus mul helistada telemajja ja teatada, et tulemas on riikliku tähtsusega materjal. Meie auto sööstis lumesopaga kaetud kottpimedale maanteele. See oli tõeline põrgusõit! Aga paar minutit pärast AK algust olin juba toimetuses. Kassett rändas kohe, praktiliselt monteerimata, saate rezhissööri kätte, mina aga kirjutasin 3–4 minuti jooksul valmis lühikese teksti – ja saate teises osas oli materjal juba eetris.
Rahva jaoks oli selline toidu peitmine pommuudis, millest räägiti veel päevi ja nädalaid. Vaatasin saate toimetuses lõpuni ja asutasin siis koju minema. Astusin uksest välja ja vaatasin põrandale – üle helehalli linoleumi tuli toimetuse ukse poole suurte mustade võijälgede rida...

Musta riietatud mehed

Minu jaoks oli sel lool kummaline epiloog. Järgmisel õhtul istusin nagu tavaliselt AK toimetuse suures toas ja vaatasin eetrisseminevat uudistesaadet, kui sisse astus neli-viis musta riietatud härrasmeest. Üht neist tundsin– see oli advokaat Leino Biin; teised olid mulle tundmatud.
Tundmatud tutvustasid end OÜ Rävala omanikena ning nõudsid tungival toonil saate originaalvideolinte endale. Loomulikult keeldusin, sest saatematerjalid olid Eesti Televisiooni omand, millega isegi tutvuda oleks võinud ainult ETV peadirektori loal. Keeldumisele vastati sõimu ja otseste ähvardustega. Öeldi, et mängin „valele hobusele" ning et Savisaar on poliitiline laip, kelle karjäär on igaveseks lõppenud. Päris otsesõnu anti mõista, et peaksin olema väga ettevaatlik, kui pimedatel tänavatel liigun.
Õnneks kuulis kogu juttu pealt kolleeg Andres Raid. Ütlesin talle „külaliste" kuuldes, et kui minuga mingi õnnetus peaks juhtuma, siis ta teab, kelle käsi mängus on. Mul pole tänini teada nende meeste nimed ja see, millega nad praegu tegelevad. Kas on nad eestlaste tühja kõhu kõrvalt teenitud varanduse läbi löönud või on seda veelgi suurendanud ja peavad ennast juba ammu ausateks ärimeesteks? Aga, ausalt öeldes, see mind ei huvitagi.
Savisaar aga on siiani Eesti poliitika üks mõjuvõimsamaid tegijaid. Ja usun, et üks põhjus, miks aastaid hiljem poliitikasse minnes just tema juhitud erakonna valisin, oligi see õhtu, kui me Savisaarega võilattu „sisse murdsime". Muidugi ei lahendanud üks võiladu kogu Eesti toiduainetega varustamise probleemi. Aga juba paar päeva hiljem oli või vähemalt lasteaedades laual.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)