Jevgeni Karavajevi pihtimus: Ühe reetmise anatoomia

ELMAR SEPP,      21. september 2005


Tänavu 10. septembril kirjutas Tallinna linnavolikogu endine liige Jevgeni Karavajev mulle kirja, kus jutustas üksikasjalikult, mis toimus tegelikult 2004. aasta „oktoobriputshi" ajal, kui Tallinnas kukutati võimult keskerakondlik linnavalitsus.
Jevgeni Karavajev kirjutab (minu tõlge tema omakäelisest venekeelsest kirjast): „Sellest hetkest, kui alustasin tööd linnavolinikuna (s.o 2002. aasta oktoobrist – E. S.), rääkisid minuga korduvalt Res Publica ja Reformierakonna liikmed teise parteisse üleminekust. Aktiivsemad olid Toomas Tauts ja N. Stelmach. Eriti kasutati ära seda asjaolu, et mind ei olnud võetud tööle koolidirektori ametisse. Seoses Erika Salumäe lahkumisega Keskfraktsioonist aktiviseerus Res Publica ja väga tugevalt lülitus töösse ka Rahvaliit Mario Sootna isikus. Toimus palju kohtumisi ja kõnelusi.
Pärast seda kui 2004. aasta juunis nimetati mind ametisse Kari Gümnaasiumi direktorina, tugevnesid katsed mind üle tõmmata nendesse parteidesse. Aktiivselt tegutsesid Toomas Tauts, N. Stelmach, J. Zhitin, O. Rebane, E. Salumäe, M. Sootna, J. Trumm (osales samuti V. Faktulin). Ilmusid uued näod: S. Ivanov, T. Muravjova ja S. Melehhova. Septembris lülitusid M. Maripuu, K. Reede ja T. Palts. Organiseeriti mitmeid suuri ühiskohtumisi. Mind üllatas Keskerakonna väline rahulikkus kõige selle juures. Mis toimus erakonna tipus, ma ei teadnud. Lasnamäe organisatsioon oli protsessist kõrval ja tegutses väga nõrgalt. Lasnamäe halduskogus veeti mind mitmel korral alt, kui linnaosa vanemaks oli L ja ka praeguse R-i ajal (Laanjärv ja Rebane – E. S.).
Septembri lõpp-oktoobri algus oli täielik koshmaar: telefonikõned, ootamatud käigud minu töökohta, kohtumised „kõrgemal tasemel" parlamendiliikmete S. Sesteri, M. Maripuu ja lõpuks T. Muravjova ja T. Paltsuga, kus mind ähvardati konkreetselt ja lubati kohe direktori ametikohalt maha võtta. Tõepoolest, mitte kõik ei rahuldanud mind Keskerakonnas, näiteks liiga suur tsentraliseeritus, kuid ma ei kavatsenud lahkuda partei ridadest – tahtsin vastu pidada lõpuni ja mitte peitu pugeda.
Üllatav, aga faktiliselt ei toimunud kohtumisi ja kõnelusi erakonnakaaslastega. E. Savisaare ja E. Sepa tulek kooli hilines, selleks ajaks olin ma juba näinud nimekirja 33 häälega. Ma püstitasin endale küsimuse: töö või partei? Minust sai kolmekümne neljas ja mind jäeti tööle. Miks minuga niimoodi käituti, ma ei tea. Ümberringi on kõik nii räpane!"

Oo ajad ja kombed: reeturi pidu lõpeb alkomeetriga

Ülejooksiku käsi ei käinud hästi. Pärast aadete ja põhimõtete reetmist algas Jevgeni Karavajevi allakäik. Kohta Res Publica Põhja-Tallinna nimekirja esikuuikus, mis oli osa reetmise hinnast, Karavajev lõpuks ei näinudki. Augusti viimastel päevadel kutsus linnapea Tõnis Palts teda koos mõnede Res Publica fraktsiooni liikmetega Haapsalu lähedale pidu pidama.
Järgmisel hommikul ärkas Karavajev valutava peaga ja avastas, et teda on üksi jäetud. Kui ta solvununa Haapsalu poole sõitis, möödus temast politseiauto, peatas ta ja palus alkomeetrisse puhuda. Hiljem üks politseinikest tunnistas, et neile oli helistatud ja palutud just see auto kinni pidada. Oodatult näitas alkomeeter joovet. Tänaseks on haridusameti juhataja allkirjastanud käskkirja joodikust koolidirektori töölt minema kihutamiseks.
Nõnda ongi linnavolinikust koolidirektorist Karavajevist saanud töötu ja joodikukuulsusega ning kogu maailmas pettunud luuser. Ükski partei ei võta teda omaks, mitte keegi ei kavatse teda kaitsta. See peaks olema tõsiseks mõtteaineks nii täna veel linnavolinikena töötavatele kui lähitulevikus valitavatele saadikutele.

Reform asus oktoobriputshi ette valmistama 2002. aasta sügisest
Eelmistel valimistel sai Keskerakond Tallinna volikogus absoluutse enamuse. Teisisõnu: Keskerakonnal oli mandaat Tallinna ainuvalitsemiseks. Sellest hoolimata kaasas Keskerakond koalitsiooni pariteetsetel alustel oma senise partneri Reformierakonna. Neid usuti ja usaldati. Nüüd aga selgub, et nuga meile selga löömiseks hakati ihuma kohe pärast valimisi. Suisa hämmastav ja uskumatu on selles protsessis Maret Maripuu ja Tatjana Muravjova aktiivne kaasalöömine, keda isegi õudusunenägudes poleks osanud selles rollis näha. Imekspandav on asjaolu, et parlamendi tasemel asus pööret toetama Sergei Ivanov.
Võib mõista Res Publicat, kes tol hetkel oli pealinnas opositsioonis ja muidugi soovis sellest rollist vabaneda. Kuidagi aga ei ole võimalik mõista Reformierakonda, kes algusest peale asus lõhkuma koalitsiooni, kuhu teda ennast partneri heast tahtest oli võetud.
Hoopis uue tähenduse saavad selles valguses ka 2003. aasta märtsisündmused Toompeal, kui valimised võitnud Keskerakonda vahendeid valimata võimule ei lastud tõusta.

Kas kuritööle järgneb karistus?
Mida peab sellest kõigest järeldama Keskerakond? Kas peaksime pöörduma õiguskaitseorganite poole palvega kriminaalmenetluse alustamiseks? Jevgeni Karavajevit ähvardati töökohast ilmajätmisega, kui ta ei reeda oma parteid. Abilinnapea Tatjana Muravjova oli tema otsene ülemus. Jevgeni Karavajevi valikus kas töökoht või partei kumas tõelist hirmu. Inimlik kartus omaenda ja perekonna tuleviku pärast sundis teda lõpuks reetmisele.

Küsime retooriliselt, kas me suudame Tallinnas Reformierakonnaga ühe laua taha istuda ja ühiselt võimuga kaasnevat vastutust kanda? Kas Reformierakonnal on julgust meile silma vaadata ja tunnistada tehtut? Või tehakse nägu, et poliitikas on kõik lubatud – eesmärk pühitseb abinõu. Unistada me ju võime: äkki tunnistataksegi oma alatust?

Loodan, et Res Publica noore areneva erakonnana pole veel teda ilmale toonud vanemalt vennalt jõudnud kõiki poliitilisi sigadusi ära õppida. Usun, et Keskerakond on oma sinisilmsusest ja kohati naiivsusestki üle saanud ning õppinud huntide keskel ulguma. Mis ei tähenda, et see õige oleks.

Foto paberlehes: katke Jevgeni Karavajevi kirjast

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)