Veebruarirevolutsioon 100

2. märtsil (ukj. 15. märtsil) 1917 kirjutas tsaar Nikolai II rahva rahulolematuse survel alla troonist loobumise aktile. Teda selleks veennud Riigiduuma liikmed olid juba leppinud sotsialistidega kokku Ajutise Valitsuse moodustamises, kuid ei soovinud tegelikult monarhia kaotamist. Ebapopulaarne tsaar tuli ohverdada, et ära hoida puhkenud rahutuste kasvamine täiemahuliseks revolutsiooniks ja kodusõjaks, aga plaan nägi ette, et Nikolai II loobub troonist tsareevitš Aleksei kasuks, kelle nimel hakkab regendina valitsema tema onu Mihhail. Kui Nikolai otsustas viimasel hetkel oma poja mängust välja jätta, siis lõi see kaardid segi. Mihhail ei võtnud trooni vastu, ning Romanovite dünastia, kes oli valitsenud Venemaad üle kolmesaja aasta, varises põrmu.

Venemaa kaose veerel

Aleksandr Kerenski ja teised sotsialistid juubeldasid, kuid liberaalid üritasid kindlustada võimu legitiimsust. Kadettide juht Pavel Miljukov kutsus pärast välisministriks saamist enda juurde Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia suursaadikud. Prantsuse suursaadik Maurice Paléologue pani selle kohtumise detailselt kirja oma päevaraamatusse, mis on ilmunud ka eesti keeles.

"Me ei tahtnud seda revolutsiooni sõjaajal, me ei näinud seda isegi ette: kõik toimus väljaspool meie tahtmist, tsaarivalitsuse süü läbi," rääkis Miljukov. "Nüüd on küsimus selles, et päästa Venemaa ja jätkata sõda võiduka lõpuni. Kuid rahva kired on nii üles ärritatud ja olukord nii kohutavalt raske, et peame viivitamatult mingil moel rahustama rahvuslikku südametunnistust."

Miljukov rääkis, et Romanovite dünastia on küll sisuliselt langenud, aga juriidiliselt on Venemaa riigikorda võimeline muutma ainult Asutav Kogu.

Ta ütles, et uus valitsus üritab koondada enda kätte kogu täidesaatva võimu, sealhulgas kõrgeima võimu, ega ole järelikult vastutav ka duuma ees. Kui Paléologue küsis seepeale, kas nad said oma võimu revolutsioonilt, selgitas Miljukov: "Ei, me saime ja pärisime ta suurvürst Mihhaililt, kes andis selle meile üle oma loobumisaktiga."

"Need juriidilised kahtlused näitavad mulle, millist muret ja rahutust tekitab uue korra "mõõdukatele" juhtidele, nagu on Rodzjanko, Lvov, Gutškov ja Miljukov ise, mõte rikkuda monarhilist õigust," kommenteeris Prantsuse suursaadik oma päevaraamatus. "Revolutsioonide hariliku käigu kohaselt tunnevad nad õigupoolest juba end voolule alla jäävat ja küsivad endalt hirmuga, mis saab neist homme."

1917. aasta sündmustest Venemaal saab väga huvitava pildi veebilehe https://project1917.ru kaudu. Seal saab tutvuda päev-päevalt saja aasta eest juhtunuga nii nagu seda nägid toonaste sündmuste kaasaegsed – avaldatakse katkendeid kirjadest, päevikutest, ametlikest dokumentidest, stenogrammidest ja mitmesugustest muudest materjalidest.

100 aastat hiljem

Levada Keskuse hiljutise uuringu kohaselt ei ole ligi kolmandik Venemaa tänastest elanikest mitte kunagi mõelnud selle peale, kas monarhia kokkuvarisemine oli riigile hea või halb. Vaid 13% vastajatest uskus, et see oli maa arengus edasiviiv samm. 21% oli veendunud, et see viis Venemaa oma rahvusliku ja riikliku hiilguse kaotamise teele. 23% leidis, et monarhia kokkuvarisemise positiivsed ja negatiivsed tagajärjed tühistavad üksteist.

Tagantjärele omandavad sellised sündmused inimeste silmis sageli teistsuguse tähenduse kui toimumisajal, sest hiljem on ju teada, mis neile järgnes. Tänapäeval on 45% venemaalastest seisukohal, et 1917. aasta veebruarirevolutsioon ei omanud eraldivõetuna mingit tähtsust – see oli vaid esimene, ettevalmistav etapp oktoobrirevolutsioonist. 21% uskus küll, et see avas tee Venemaa kodanlik-demokraatlikuks arenguks, mis võinuks muuta selle täpselt samasuguseks nagu teised Euroopa riigid, aga samas oli kõigest 11% tõesti veendunud, et kui poleks järgnenud oktoobrirevolutsiooni, oleks Venemaa praegu maailma kõige arenenumate riikide hulgas.

Venelaste hinnang veebruarirevolutsioonile sõltub seega ka hinnangust oktoobrirevolutsioonile. Ühtede silmis oligi see suur sotsialistlik revolutsioon, nagu väitsid bolševikud ise, millega loodi esimene tööliste ja talurahva riik maailmas, kuid teised näevad selles riigipööret, mis viis Venemaa hävinguni. Paljude arvates oli veebruarirevolutsioon esimene samm selles suunas.

Ilmselge on see, et uut veebruarirevolutsiooni venelased ei oota. Seda näitas küsitlus, kus paluti hinnata, millal oli viimase saja aasta jooksul Venemaal kõige parem elada. 32% märkis, et kõige parem elu on praegu, Putini ajal. 29% hindas kõrgemalt Brežnevi aega.

Eestis võib see tunduda naljakas, sest siin on harjutud pidama seda stagnaajaks, aga venelastele seostub see rohkem suhtelise heaolu ja stabiilsusega. Kõige madalamalt hinnati seal Jeltsini aega (1%) ja sellele eelnenud perestroika’t (2%), aega, mis meile seostub laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamisega, aga neile majandusliku ja geopoliitilise kollapsiga.

Eesti võitis

Eestlastele avas 1917. aasta veebruarirevolutsioon seevastu ajalooliste võimaluste ukse, kust kohe ka sisse mindi. Kuna uus valitsus tuli Venemaal võimule rahutuste lainel ega saanud toetuda enam monarhia Jumalast antud autoriteedile, siis pidi see kodanike silmis legitiimsuse säilitamiseks senisest veelgi enam arvestama tänavatelt kostvate nõudmistega, sest oleks muidu samuti langenud, nagu sügisel lõpuks juhtuski, kui bolševikud rahva tahtele apelleerides kogu võimu enda kätte haarasid.

Oktoobrirevolutsioon viis ka eestlased vennatapusõjani, kuid enne seda võideldi koos ühise asja eest. 1917. aasta märtsis toimus Peterburis suur eestlaste meeleavaldus, millega avaldati toetust eestlaste asuala ühendamisele üheks kubermanguks. Meeleavaldusel, millest võttis osa umbes 40 000 inimest, marssisid teiste hulgas täisrelvastuses eesti sõdurid. Kõige ees oli suure sinimustvalge lipuga bolševik Artur Vallner, üks meeleavalduse peamisi korraldajaid, kellest hiljem sai koguni Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu esimene esimees.

Eestlaste nõudmised täideti, ning sellega loodi eeldused ka Eesti Vabariigi sünniks. Eesti Maapäeva Vanemate Kogu, mis kuulutas Eesti 1918. aasta 24. veebruaril iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, ei kukkunud ju alla taevast, vaid kandis endas seda institutsionaalset ja õiguslikku järjepidevust, mis tulenes veebruarirevolutsioonist.

Ja kui lähtuda Miljukovi käsitlusest, mille kohaselt Venemaa Ajutine Valitsus tugines mitte revolutsioonile, vaid sai oma võimu viimaselt tsaarilt, siis saab luua koguni teoreetilise konstruktsiooni, mille kohaselt Eesti Vabariik on tsaaririigi järglane, aga tänane Venemaa ei ole, sest vahele tuli oktoobrirevolutsioon, mis katkestas riigi õigusliku järjepidevuse.

ANDRES LAIAPEA,

vaatleja

[esiküljefoto allkiri]

EESTLASTE MEELEAVALDUS PETROGRADIS: Veebruarirevolutsiooni järel võis näha kõrvuti lehvimas sinimustvalgeid ja punaseid lippe, aga juba sama aasta sügisel läksid nende teed lahku.

Jaga |