Tahan olla patsient, mitte teenust kerjav klient!

MARIKA TUUS,      10. august 2005




Põhja-Eesti Regionaalhaiglas arsti juures käies tunnen, et mind koheldakse kliendina, mitte patsiendina nagu varem. Juba registratuuris vilguvad järjekorranumbrid kallitel tabloodel kolmekordselt dubleerituna justkui suure toidumarketi vorstisabas. Jälgin numbreid nagu lennujaamas või lähedase inimese tuhastamise järjekorras. Tüütult oma numbri ära oodanud, saan lõpuks teada, et tohtri juurde saan kahe ja poole kuu pärast.
Mida teha? Usun, et sellele küsimusele on pidanud vastuse leidma tuhanded hädasolijad. Haigus võib mind jälle haiglavoodisse viia, nagu aasta tagasi. Erakorraline abi? Tõesti, väljapääs! Uus registratuur, uued tablood, ootamine, kuni lõpuks tuleb leti taga minu järjekord. Suudan valges kitlis naise uskuma panna, et mul on tõesti ja kohe praegu abi vaja. Uue aknakese juures tasun 50 krooni ja veel tunnise ootamise järel olen arsti juures.

Rahul pole patsiendid ega arstid
Haiglate voodikohtade, arstide ja õdede arv on kümne aastaga vähenenud enam kui poole võrra. Rohtude hinnad on mitmekordistunud. 6% rahvastikust on ravikindlustuseta. Kui praegu loevad spetsialistid tervishoiu rahastamist veel suhteliselt stabiilseks, siis alates 2015. aastast ootab ees raviraha järjekindel vähenemine, sest maksumaksjaid ehk töötavat elanikkonda jääb järjest vähemaks. Kiiremas korras tuleb teha otsus, kes hakkab lisaks maksumaksjale tervishoidu raha juurde tooma. Väikesed pisiremondid – haigekassa reservist võtmine; ravimikompensatsiooni vähendamine; sõidukulu hüvitistest loobumine, ei too märgatavalt raha juurde. Otsus peab olema põhimõtteline ja ületama erakondade, opositsiooni ja koalitsiooni vahelised piirid.
Samas on selge, et inimese omaosalust, mis on viimastel aastatel kordades kasvanud ja mis on tänaseks väga kõrge – 24 %, me enam tõsta ei saa. Euroopas on see keskmiselt 10 kuni 15%. Kui 1996. a kulutas üks leibkond tervishoiule 1,4% oma pere kogukuludest, siis täna juba 3,4%. Ligi kolmandiku võrra kasvas omaosalus 2003. aastal, mille põhjustas visiidi- ja voodipäevatasude kehtestamine. Samuti lõpetati täiskasvanuile hambaravi kompenseerimine.

Riigi roll tervishoius on olematu
Riigi ja omavalitsuste kulutused tervishoiule vähenesid 16%-lt 1996. a 11%-le 2003.a ja tänaseks isegi 10 protsendile. See et tervisele suunatud rahad on avalikus sektoris kasvanud kolm korda aeglasemalt kui sektori kõik kulud kokku, paneb mõtlema. Ju olid siis meie riigi prioriteedid viimastel aastatel kusagil mujal kui rahva tervise juures.
On ju näiteks üsna loomulik, et raviasutuste investeeringute ja haiglavõrgu arendamisega seotud vahendid tuleksid riigieelarvest. Ometi kujutab riigi osa haiglate kapitali-ja majade ülalpidamiskuludes suurt ümmargust nulli! 1998. a muudeti ravikindlustuse seadust ja sätestati, et kapitalikulud hakkavad kuuluma tervishoiuteenuse hinna sisse! See on kaasa toonud haigekassa eelarve pideva puudujäägi.
Arusaamatu, et ehitame rahva raha eest kena tänapäevase haigla ja hakkame siis tasulise teenuse pealt aktsiaseltsile kasumit kasvatama! Ostame patsiendi raha eest ülikalli aparatuuri paralleelselt mitmesse haiglasse korraga, et siis üksteiselt patsiente üle lööma hakata. Praegu on Eesti ainuke riik Euroopas, kus ravirahast arvutatakse infrastruktuuri kulud maha, ainus riik, kus tervishoiusüsteemi rahastamine on pandud üksnes töövõtja kanda.

Inimesed maksavad topelt, riigi osalus on olematu
Tibatilluke osa, mille riik praegu tervishoidu paneb, puudutab töötute, ajateenijate, lapsega kodus olevate emade, puuetega inimeste hooldajate ja veel mõne grupi eest minimaalse sotsiaalmaksu tasumist. Seda on nii vähe, et isegi miinimumpalga saaja maksab oma sissetuleku pealt kordi rohkem. Kui töötaja palgalt laekus aastas keskmiselt 10 000 krooni ravikindlustusmaksu, siis riik maksis „oma patsiendi" pealt kõigest 1092 krooni. Ja muide, füüsilisest isikust ettevõtja vaid 2200 krooni aastas. On üsna mõistlik, et otsustati nii riigi kui ka FIEde osalust tõsta.
Kindlustatud inimesed vabaneksid topeltmaksustamisest, kui riik võtaks enda kanda nii kindlustamata kui ka kindlustatutega võrdsustatud inimeste, sh pensionäride ja laste sotsiaalmaksu tasumise. Praegu ei tee seda sisuliselt keegi, ehk täpsemalt, vähem kui 600 000 töötaja maksudest peab jätkuma kõigile.
Võib veel küsida, kas ka ravimite, meditsiiniseadmete, abivahendite pealt võetava käibemaksu väljaviimine tervishoiust on ikka õige? Arvan, et oleks õigem tervishoiust saadava käibemaksu tagastamine otse tervishoiule.
Või siis alkoholiaktsiisi kasvõi osalinegi kanne tervishoidu, mis läheks näiteks alkoholismi raviks ja ennetavaks tegevuseks. Riigis, kus me reklaamide läbi lausa soosime joomist, peaks olema see loomulik. Rääkimata sellest, et iga miljoni, mille riik alkoholiaktsiisist saab, peab maksumaksja viiekordselt tagasi maksma alkoholismist põhjustatud tagajärgede likvideerimiseks.

Haigushüvitised jäägu tööandja kanda
Ülim aeg oleks anda vähemalt esimestegi haiguspäevade hüvitamine tööandjate kanda, nagu see on valdavas osas Euroopa riikides. Lätis tasub tööandja kaks esimest nädalat, Leedus kolm esimest haiguspäeva. Kui tööandja maksaks, huvituks ta rohkem töötingimustest, seistes selle eest, et töötaja ei haigestuks.
Praegu põhjendab tööandja, et ta ei saa haigestumist kontrollida ning et maksukoormus on niigi kõrge. Tegelikult võetakse sotsiaalmaksu, sealhulgas ka ravikindlustust, palgafondi pealt, mitte tööandja kasumist, nagu ettevõtte tulumaksu puhul. Seega on tegemist töötaja väljateenitud palgarahaga. Ettevõtte tulumaksust investeeringutele on tööandja meil niigi vabastatud.
Nii et tööandja võiks küll vähemalt kolm esimestki haiguspäeva oma kanda võtta.
Kuid poliitilistes ringkondades on see palju tolmu üles keerutanud. Ekssotsiaalminister Eiki Nestor kirjutas mõne aasta eest seaduseelnõu, kus esimesed haiguspäevad jäeti patsiendi kanda. Tööandjatega kokkuleppele ei jõutud. Õnneks ei jõutud seadust taolisel kujul vastu võtta. Sotsiaalminister Siiri Oviir, mõistagi, sellest patsiendivaenulikust eelnõust loobus. Nüüd kirjutab Nestor pressis, nagu tahaks praegune sotsiaalminister kunagist plaani rakendada ja et see sunniks haigeid inimesi tööle ja lapsi kooli minema. See on aga järjekordne sotsiaaldemokraatlik demagoogia ja vale, sest Keskerakond pole seda kunagi toetanud. Nestor avaldas tol korral lootust, et kolme esimese haiguspäeva hüvitamata jätmine väldiks haiguslehtede esitamist tühise nohu pärast (1.märts 2001 Postimees). Samas avaldas ta lootust, et kunagi hakkab tööandja neid päevi hüvitama. Ent ega see siis ainuke eelnõu punkt olnud, mis oleks inimeste omaosalust tervishoius tõstnud. Vähenenuks ka last põetava ema hüvitised, tööleasujale oleks haiguspäevade hüvitamisel kehtestatud ühekuune ooteaeg. Sätestatud oli ka haiguspäevade aastane piirmäär; seadusesse kirjutati visiiditasu ja voodipäevatasu; lõpetati hambaravi kompenseerimine jm. Sel kevadel jäi vähe puudu, et eelmine valitsus ja Marko Pomerants ministrina oleks selle ära teinud, sest Reformierakond, Res Publica ja Haigekassa peavad õigeks kolme esimese haiguspäeva töötajale kompenseerimata jätmist.

Haiglatest said rahatootmise masinad
Ja veel ühes asjas oleme Euroopas ainsad - Eestis on kõik haiglad eraõiguslikud. Kuivõrd õigustatud see on? Kas tervishoid peab tootma kasumit? Miks riik muutis oma haiglad äriettevõteteks - aktsiaseltsideks ja sihtasutusteks? Kas selleks, et et neid hiljem Lääne haiglakorporatsioonidele ja omameestele maha tsahkerdada? Ajaloolise tõe nimel olgu meelde tuletatud, et haiglad muudeti meil eraõiguslikeks minister Eiki Nestori ajal. Muidugi ei mõelnud ta seda oma peaga välja. Eesti tervishoiu halliks kardinaliks ja reformiisaks on läbi aegade olnud Toomas Vilosius. Tollest ajast pikenesid arstijärjekorrad ja algas krooniline rahapuudus.
Miks avalik-õiguslik haigekassa tohib osta teenust erahaiglalt? On ju eraettevõtte eesmärgiks just sellise teenuse andmine, mis toodab rohkem kasumit ja mida teenindaja ise eelistab? Erameditsiin ei saa ju riigi eest vastutust enda peale võtta. Ja miks peakski maksumaksja andma oma raviraha erameditsiinile, kes ravirahast haiglahoonet püsti hoiab, et omale kasumit teenida?
Ent mingem veel kord ajalukku. Kuidas tuli omal ajal kõne alla „Eesti haiglate arengukava", mida hakati hiljem kutsuma rootslaste "masterplaaniks", mis oli omal maal läbi kukkunud. Rajanes see miljardite suurusele riigi tagatisega välislaenudele, et nendega uusi hiigelhaiglaid rajada, kus tulusad ehituslepingud oleksid langenud ülemerenaabritele ja mille omanikutulu oleks hiljem Eestist välja läinud? Fookuspookus ja 78 haiglast oleks jäänud 13. Ununema hakkavad juba hiigelsummad, mis selle projekti vahendajatele maksti! Tellijaiks olid aga Eesti mehed? Õnneks pani Siiri Oviir maahaiglate sulgemise plaanile piduri.
Ei, sellist tervishoidu, mida rootslaste kava ette nägi, ei tahaks. Tahaks aga küll sellist, mida lubas Res Publica enne valimisi oma loosungitel ja mis osutus hiljem vaid õõnsaks reklaamiks – „Kaotame arstijärjekorrad juba aastaga"! Kuid läks otse vastupidi ja sama partei eestvedamisel pikendati niigi suuri ravijärjekordi lausa hüppeliselt.
Valvearsti järjekorras oodates mõtlen: miks istuvad arstid päev otsa kabinettides ja teevad haigeid vastu võtmata oma tunde täis, et palka välja teenida, oodates tööpäeva lõppu, et siis samades ruumides ja samade vahenditega hakata raha eest patsiente vastu võtma ja oma erafirmale kasumit teenima? Miks osa arstide vastuvõtte nimetatakse erakorralisteks, olgugi et nad teevad seal tavalisi igapäevaseid protseduure? Ja miks nende kahe vahel käib mäng nimega „arstijärjekorrad"? Sellist tervishoidu pole ma tõesti tahtnud. Tahan olla patsient, mitte klient.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)