Nädala juubilar KARL von MÜNCHHAUSEN 290

Münchhauseni lood pole aga hoopiski tühja koha peale tekkinud. Parun Münchhauseni prototüüp oli täiesti reaalne mees.

Karl Friedrich Hieronymus von Münchhausen sündis Saksamaal Bodenwerderis 11. mail 1720 kaheksalapselise pere viienda lapsena. 15-aastasena astus ta paažina Braunschweigi hertsogi teenistusse. 1737. aastal sõitis ta Vene monarhi Anna Leopoldovna peigmehe ja hilisema abikaasa, Braunschweigi hertsogi Anton Ulrichi paažina Venemaale Peterburi.

Kaks aastat hiljem ülendati vapper Münchhausen Vene-Türgi sõjalises kampaanias silmapaistmise eest kornetiks. Vene-Türgi sõjast pärinebki paruni kahurikuulil lendamise lugu - sedasi ta korrigeerinud Vene vägede suurtükituld.

1741. aastal, kohe pärast seda, kui Anna Leopoldovna tsaarinnaks ning tema abikaasa hertsog Anton Ulrich generalissimuseks sai, ülendati parun Münchhausen porutšikuks ja temast sai ihukaardiväepolgu esimese eliitroodu ülem. 

Samal aastal toimus Peterburis paleepööre ning troonile tõusis tsaarinna Jelizaveta Petrovna ning, vaatamata oma vaprusele ja teenistusvalmidusele, ei tulnud vabahärra von Münchhauseni hiilgavast sõjaväelasekarjäärist midagi välja. Temast sai rittmeister alles 1750. aastal.

1744. aastal komandeeriti Münchhausen auvahtkonnaga Riiga, kus ta pidi vastu võtma Jelizaveta Petrovna poja pruudi, tulevase keisrinna  Katariina II.

Samal aastal abiellus Münchhausen oma sõbra, Liivimaa mõisaomaniku krahv Georg Gustav von Dunteni tütre Jacobinega. Krahv oli Münchhauseni enda juurde pardijahile kutsunud. Siis nad nähtavasti püüdsidki parte nööri otsa aetud pekitükiga ning parun laskis mõisahoonest mööda lendavat parti, kes kukkus läbi korstna lauale - juba valmispraena.

Olles 1750. aastal saanud rittmeistri aukraadi, võttis Münchhausen sõjaväest aastase puhkuse ning sõitis koju Bodenwerderisse, et vendadega jagada vanematest järele jäänud vara. Kaks korda pikendas Münchhausen oma puhkust ning esitas siis lõpliku lahkumisavalduse koos palvega omistada talle eeskujuliku teenistuse eest alampolkovniku aukraad. Parunile vastati, et selliseid palvekirju tuleb esitada isiklikult, kuid Venemaale ta ei sõitnudki. Lõpuks vallandati ta 1754. aastal omavolilise teenistusest lahkumise eest ning nii jäigi tal saamata kõrgema ohvitseri pension.

Münchhausen veetis elulõpuni Bodenwerderis oma naise Jacobinega 40 äärmiselt õnnelikku, kuigi lastetut abieluaastat. Peamiselt suhtles ta naabritega, kellele armastas oma jahipaviljonis, mis oli täis riputatud kõiksugu jahitrofeesid, või lähedalasuvas trahteris "Preisi Kuningas" pajatada uskumatuid lugusid jahilkäikudest ning oma sõjaväeteenistusest Venemaal.

Kõigile hästi tuntud süžeed (parun sõitis Peterburi saani ette rakendatud hundi seljas, Otšakovis pooleksraiutud  hobune ei suutnud kuidagi janu täis juua, paruni poolt kirsikividega tulistatud põdral kasvas sarvede vahele kirsipuu) olid kindlasti Münchhauseni jutustatud fantaasiad.

Samas läksid need lood ruttu rahva hulka. Inimesed jutustasid neid üksteisele edasi ning juba 1781. aastal ilmusid anonüümse autori sulest esimesed Münchhauseni-lood.

1785. aastal sai aga Münchhausenist kirjanduslik kangelane tänu inglise keeles ilmunud Rudolf Erich Raspe raamatule. Järgmisel aastal tõlkis Gottfried August Brüger need lood saksa keelde tagasi, tegi oma täiendused ning üllitas enda nime all. Sealjuures ilmus see raamat Münchhauseni elukoha külje all, Göttingenis.

Parun vihastas hirmsasti Raspe ja eelkõige Brügeri peale, sest nad olid kasutanud tema täisnime. Ühtedel andmetel tahtis ta Brügeri kohtusse anda, teiste andmete järgi ta seda tegigi, kuid hagi ei rahuldatud -- tegu olevat ingliskeelse raamatu tõlkega. Pärast seda hakkas Bodenwerderisse saabuma huvilisi, kes tahtsid oma silmaga näha seda luiskamparunit, ning Münchhausen oli sunnitud oma privaatsuse säilitamiseks maja teenritega ümbritsema.

Münchhauseni viimased eluaastad olid üsna õnnetud. 1790. aastal suri tema armastatud naine. Neli aastat hiljem abiellus ta 17-aastase Bernhardine von Brünniga, kes aga elas äärmiselt kergemeelset elu ning tõi õige varsti ilmale tütre, keda 74-aastane parun enda omaks ei tunnistanud, vaid pidas lapse isaks oma sekretäri.

Algas äärmiselt skandaalne ning kulukas lahutusprotsess, mis paruni laostas, Bernhardine aga põgenes välismaale.

Viimasest lahingust oma hädade ja haiguse vastu polnud vanal Münchhausenil enam jõudu ennast patsipidi välja kiskuda, nagu ta olla kord Venemaal sohu sattudes teinud. 

22. veebruaril 1797 ta heitis hinge, olles enne veel viimast korda luisanud. Ainus allesjäänud teenijanna  küsis talt, kuidas parunihärra kaotas kaks varvast (need olid omal ajal tal Venemaal ära külmunud). Münchhausen vastanud: ühel jahiretkel olla jääkaru need tal otsast ära hammustanud.

IVARI VEE

Jaga |