Haridusreform... Järjekordne!?

Ministri sõnul  tähendab eelseisev reform tsentraliseeritud ja tarka uuendust. Tuleb nõustuda, et reformi tsentraalselt kavandab ja korraldab tõepoolest Haridus- ja Teadusministeerium ning et ega riiklikke reforme teised  korraldada saagi. Minister peabki vastutama hariduse juhtimise ja arendamise eest. Kui otstarbekas või tark see reform olla saab, on täna raske öelda, sest Eestis pole kunagi  peetud vajalikuks reforme dokumenteerida ega erinevates variantides  läbi rehkendada. Teistes riikides kõike seda tehakse ja  reforme kergekäeliselt ei korraldata.

 Suured koolid, kus on 1.–12. klassid, on „kombinaadid“ ja väikestes gümnaasiumides polegi võimalik head haridust saada.

Vahel  peetakse kõiki kooliastmeid sisaldavat koolitüüpi koguni nõuka-aja igandiks. Mõlemad väited on loosungid, mille tõestamiseks oleks vaja argumente. Kas pole lapse turvatunne, kui ta õpib samas koolis, kus vanemad õed-vennad ja vahel lapsevanemadki õppinud, siiski suurem kui iga mõne aasta tagant kooli vahetades? Järjepidevus ja oma-kooli-tunne tähendab palju. Süvaklassid paljudes ainetes (nt keeled, kunst ja muusika) eeldavadki 12-aastast  järjepidevat õppimist. Ja kui väikese Leisi gümnaasiumi 13 lõpetaja hulgas leidus 5 medalisti, siis järeldub, et ka sellises koolis on võimalik edukalt õppida. „Kombinaat“ saab öelda mõne 800–1000 õpilasega kooli kohta, kus anonüümsus lubab karistamatult korda rikkuda ja kergesti „massi“ hulka ära kaduda. Pole vist vaja korrata, et väikestes maakoolides, sh ka keskkoolides, on sotsiaalne kontroll alati tugevam ja  vajadusel jõuab ka abi abivajajani kiiremini. Loomulikult saab pidada ka nn puhtaid gümnaasiume a la Treffner, kuid maalastelgi peab keskharidus olema kättesaadav ikka rohkemates kohtades kui vaid maakonnakeskus. Pealegi näitab statistika, et laste arv hakkab edaspidi jälle pisitasa suurenema.

 Ka praegune seadusandlus lubab põhikooli gümnaasiumist lahutada.

Kui lubabki, on sisulist põhjendust ikkagi vaja. Paraku pole plaanitud  lahutamine iseeneses  see tarkade kivi, mis kõik mured lahendaks.  Tühjade koolimajade küttekulu on loomulikult argument, kuid hariduse kättesaadavuse tagamist nõuab valitsuselt juba põhiseadus.  Kooliastmete lahutamine ei tähenda pelgalt õppekava paigutamist kahtede kaante vahele – vaja on ikka professionaalselt koostatud dokumenti hariduse sisu kohta, mis lubab õpilastel tõrgeteta haridusteel  edasi liikuda, arusaamisega õppida ja vajadusel ka kooli vahetada. Kõike  on võimalik korraldada nii ja teisiti. Küsimus on vaid selles, mis praeguses olukorras on otstarbekam ja mida meil ka tulevikus vaja läheb.

  Põhikoolis  peab hakkama domineerima võrdsuse printsiip ja avastusõpe; gümnaasium peab olema koormuspõhine ja pakkuma rohkem valikuid.  

Need väited võtavad päris nõutuks, sest võrdsuse printsiip on ka varem tähendanud ühtluskooli ning ühist, kõigile kohustuslikku õppesisu. Avastusõpe on vaid üks õppevorm, ning koolirahvas teab, et kõige rohkem on siiski avastada  ja leida õpikust. Mis tahes õppeviisi ainuvõimalikuks kuulutamine  pole kunagi tulemuslik olnud. Vaja on hoopis mitmekesist õppeprotsessi, mis lubaks õppimiseks erinevaid meeli rakendada. Õpikoormuski ei teki alles gümnaasiumis, see on juba lasteaiaski olemas. Ka  põhikoolist väljalangevuse üheks põhjuseks on pikka aega olnud, ja on praegugi, õpilaste liiga suur koormus. Gümnaasiumiõpilasedki kurdavad sama häda, ning peapõhjus peitub tegelikult kehvasti organiseeritud õppekavas ja oma aja ära elanud riigieksamites. Valikute pakkumine gümnaasiumiastmel ei saa olla lõputu, pealegi tähendab iga uue valikaine sissetoomine kulutusi uue õpikeskkonna  loomiseks ja õpetajate koolitamiseks, mis praeguses närvilises vaesuses kuidagi kulutuste vähendamiseni ei vii. Valikained pole samuti  imerelv, vaid üks  ja tõesti vajalik õppetöö diferentseerimise vorm, millega tuleb arukalt ümber käia. Loosungitega paraku on võimalik ka häid asju diskrediteerida.

 Süsteemsus tähendab seda, et lepitakse midagi kokku ja tehaksegi ära.

Tavateadmise kohaselt on süsteem omavahel seotud  esemete või nähtuste  kindla otstarbe või eesmärgiga terviklik kogum. (Võõrsõnade leksikon, lk 956). Küllap tuleks ikka enne arutada, miks midagi tegema peab ja kui tõesti, siis kuidas. Kõige hullem ongi see, kui suures tegutsemistuhinas Eesti koolile tervikuna “ära  tehakse”. Õnnetuseks on võimalus selleks olemas.

 Süüdlased on linnapead.

Minister lõpetas väitega, et koolivõrgu praegustes probleemides on süüdi Eesti suurte linnade linnapead, kes pole oma koolivõrke korrastanud. Üsna ootamatu, aga hea poliitiline käik – saab jälle kõigepealt Tallinnale ja siis teistelegi midagi ette heita ning ise samas murelikkust ilmutada. Minister oleks ju võinud öelda, et vähemalt Viljandis on koolivõrgu koondamised kohaliku rahva hulgas suure heakskiidu leidnud. Aga mida peavad linnapead tegema seal, kus koolides kunagi õpilastest puudust pole?

Saatele pani tüseda punkti direktor Piibur, kes arvas õhtuse aja piisavalt hilise olevat ja kutsus kõiki üles hakkama kohe lapsi tegema. Ju ta tahtis öelda, et siis oleks igasuguseid  koole jälle varsti vaja.

Lõpetuseks küsiks: kuidas siis ikka peaks  kavandatud tsentraalne haridusreform välja nägema, kui meil on praeguse seadusandluse kohaselt kooli omanikuks kohalik omavalitsus? Kindlasti võib teha mitmesuguseid poliitilisi otsustusi, kuid iga riiklik  reform peaks andma ühiskonnale midagi kasulikku. Tasuks meenutada kunagist lasteaedade sulgemist, lasteaia hoonete mahamüümist ja tänini kestvat lasteaiakohtade nappust, mille leevendamiseks tuleb veel tükk tööd teha. Küllap tasuks enne suuri muudatusi mõned prognoosid teha. Eelkõige aga mõelda, mida harimatus koos vaesusega Eesti riigi jätkusuutlikkusele tähendab.

URVE LÄÄNEMETS, õpetaja

Jaga |