Nädala juubilar Urmas Ott 50

Enn Eesmaa,      20. aprill 2005


See mees on lausa sünnist saadik ebatraditsiooniline. Jüripäeval ilmale tulnud lapsele pandi nimeks mitte eeldustepärane Jüri, vaid Urmas.
Meid viis saatus esimest korda kokku juba Urmase lapsepõlves, kui käisin tudengina Otepääl praktikal ning korraldasin kursusetöö tarvis ankeetküsitlust koolijütside seas. Ausalt öeldes pole mul meeles Oti esimesed sammud teleekraanil. Tean, et ta tuli noorte reporterite kursustele, tegi läbi armeeteenistuse ja tuli ETV-sse tagasi. Kindlasti oli tal raske, sest alati tundub alguses, et kõik kohad ja positsioonid on juba võetud, kõik on ära tehtud.
Mõneti oli ju siis ETV kuldaeg. Huvi saadete vastu oli suur, häid tegijaid oli üsna palju, konkureerivad kanalid aga puudusid. Siis sai Otist telediktor. Mäletan, et ta kasvas üsna kiiresti uudistelugeja rollist välja, sest kippus n-ö kartulivõtulugusid omapoolsete kommentaaride ja intonatsiooniga vürtsitama. Oli ju ikkagi alles nõukogude aeg ja tööinimese üle nalja ei heidetud. Kui ehk, siis ainult palgapäeval.
Olin nende hulgas, kes soovitas Urmast noorte- või kultuurisaadetes rakendada. Läks veel mõni aeg ja siis jäi mitu aastat ekraanil olnud sarisaade "Estraaditähestik" ilma toimetaja-saatejuhita. Soovitasin soojalt peatoimetajale anda see töö Otile ning pärast mõningasi kõhklusi veel kõrgemate ülemuste korrusel jätkas Urmas minu alustatud seriaali saatega Uno Loobist. Nägin seda alles hiljuti kordussaatena ekraanil. Otti oli lihtne, kuid samas ka raske ära tunda. See oli aeg, mil saatejuht oli pigem varjus kui valguses ning mitte kunagi ei aetud segamini, kas saate peategelane on küsija või vastaja.
Urmasel oli õnne, et saadete tegemise vabadus ning teostuse tehniline suutlikkus suurenesid mitte aastate, vaid kuudega ning peagi arenes "Estraaditähestik" Oti esimeseks omasaateks "Teletutvus", kolides üsna kiiresti ka Kesktelevisiooni avarustele. Seal pandi noort ja sõnaosavat saatejuhti kohe tähele. Kindlasti aitas kaasa tollal baltlaste kohta kehtiv üldlevinud arvamus, et tegemist on inimestega peaaegu et läänest, kes käituvad, räägivad ja esitavad küsimusi pisut teistmoodi, kui Venemaal harjutud oli.
Nii hakkas tasapisi välja kujunema Oti stiil, mis on talle ja ka vaatajale sobiv segu klatšist, meelelahutusest ja tõsisemat laadi ajakirjandusest. Muide, esialgu oli tal üllatavalt palju vastaseid ETV praktikute, ennekõike aga teleteoreetikute hulgas. Kuuldavasti toodud tema saateid koguni näiteks, kui räägiti, kuidas telesaadet teha ei tohiks.
Õnneks ei rakendatud siis enam sanktsioone ning mees sai saateid edasi teha. Urmasel õnnestus ekraanile tuua uskumatult palju üleliidulise ja koguni rahvusvahelise nimega tegelasi. Ta intervjuud olid paljudele harjumatult pikad, mis aga võimaldas saate külalist mitmekülgsemalt ja kiirustamata avada. Kui võrrelda neid saateid tänaste maailmastaaride Jay Leno, David Lettermani ja Conan O'Brieni kahtlemata andekate, kuid siiski peamiselt lobisevate usutlustega, torkab silma Urmas Oti intervjuude tunduvalt suurem sisukus.
Aastatega on ta arenenud suurema nüansivõimekuse suunas. Mõnigi kord oskab Ott õiges kohas olla sentimentaalne ja hell. Nii vana-aasta lõpupäevade tavatult pikkades saatemaratonides kui ta tänastes saadetes võib selgesti märgata, kui erinevalt nii sisus kui vormis ta oma külalistega vestleb.
Oma ampluaas ületamatu Ott kuulub koos Pandi, Karemäe, Talviku ja Kersnaga Eesti telemaastiku kinnistähtede hulka. Küll on hea, et need erilaadi ekraanimeistrid on olemas olnud ja veel tänagi on, sest nende abil ja kaudu tajume paremini aja kulgu me ümber ja meis enestes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)