Miks Eesti trügib sõjaka Ameerika kaissu?

JÜRI SHEHOVTSOV,      05. märts 2003




Miks trügib Eesti Ameerika kaissu, kui Euroopas valitsevad sõjavastased meeleolud? Nii küsib Eesti Ekspressi veergudel Jaan Kaplinski. Tuntud ja lugupeetud literaadi seekordses kirjatükis on küsimusi rohkem kui vastuseid.

Vastuseid peaksid teadma poliitikud, need väärikamad meie hulgast, keda oleme valinud ennast ja oma riiki esindama. Need, keda oleme valimistel usaldanud. Leian, et usaldust on kuritarvitatud.
Kuidas mõista näiteks meie lugupeetud välisministri Kristiina Ojulandi enesekindlusest pakatavat, kuid minu arvates ebaõnnestunud mõtteavaldust, et eesti inimene ei peagi iga päev mõtlema välispoliitika peale. Siit on vaid üks samm järelduseni: rahvas ei tea asjast midagi, probleem on spetsiifiline ja parem oleks, kui te hoopis vait jääksite ja suurde poliitikasse ei sekkuks.
Pole midagi parata, inimene aeg-ajalt siiski mõtleb. Ja mõtleb ka välispoliitikale. Kas neli pommikoera ja viis kvalifitseeritud demineerijat (või oli see vastupidi) on Eesti Vabariigi panus Iraagi-vastasesse sõtta? Või on meie võimumehed lubanud Iraagi-vastaseid aktsioone koguni mõnesaja mehe sinnasaatmisega toetada? Me ei tea seda. Välisminister arvab, et ei peagi teadma.

Lõuad pidada ja edasi teenida
See klassikaline lause on pärit Jaroslav Hasheki surematust Shvejki-teosest. Keda ja mille nimel teenida, tahan küsida. Kas ülim valmisolek Ameerika Ühendriikide ükskõik kui enesekesksele ja hukatusse viivale ideele kibekähku heakskiiduga reageerida on ülim riigimehelik tarkus või ajuvaba truualamlikkus?
Kummaline, et Euroopa Liitu pürgiv Eesti Vabariik lausa sülitab Euroopa Liidu juhtriikide seisukohtadele ja toetab tingimusteta Ameerika Ühendriike. Kas kaine mõistus on Eestimaa maha jätnud ja asemele on tulnud vaid truualamlikkus? Kas ei või juhtuda nii, et enne kui rahvas midagi taipab, ongi ta kistud Kolmandasse maailmasõtta? Ka Riigikogu reageeris alles siis, kui tegu juba tehtud ehk toetusavaldused Ameerika Ühendriikide poliitilisele kursile nii peaministri kui ka välisministri huulilt kõlanud. Loomulikult kiitis USA president isiklikult meid selle eest. Ei tea, kas selle kiituse üle tunda häbi või uhkust.

Meie elame Euroopas
See on tõsiasi. Arvan, et Euroopa asjad võiks meile rohkem korda minna kui Ameerika Ühendriikide küllaltki kahtlased suurriiklikust solvumisest ja kättemaksuihast ajendatud plaanid. Ei eita, et laveerimine Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel nõuab teatud diplomaatilist vilumust ja kogemust. Üks diplomaatia põhitõdesid on mitte kiirustada oma seisukoha väljaütlemisega ehk rahvatarkuse järgi: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Olen kindel, et seekord asuti kohe lõikama ja mõõtmine ununes hoopiski. Loodame, et me kiirustades näppu ei lõiganud. Eesti välispoliitika ei peaks olema Euroopa lapsesuu, mis esimese pähetulnud mõtte kohe välja purskab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)