Raha ei tule eurotuulest

 Miljard eurot, mida sinna makstakse, on teatavasti tuhat miljonit. Mõelgem sellele, kui palju mõne või mõnekümne miljoni euroseid eelarveauke saaks lappida siis, kui ei peaks Liidule andamit maksma. Kui palju sellega hambaid parandada või kui pikalt elektriliine uuendada saaks? Muidugi tingimusel kui riigiasjade juhtimisse suhtutakse asjalikult.

 Kunagi, peaaegu sajand tagasi oli meie kirikutes komme koguda raha vaeste toetamiseks, kasutades pika varre otsa pandud riidest kotti, mida vöölmünder üle kirikuliste peade annetajatele ette ulatas. Näiteks Halliste kirikus oli komme, et kui see kotike peatus Abja mõisa paruni ees, helistati kellukest, mis pidi kuulutama parunihärra heldemeelsust. Et see raha, mida mõisnik annetas, oli osa mõisat teeninud moonakate vaevast, see annetusekogujateni ei jõudnud. Saarde kirikus aga märgistanud „hambamehed“ viiemargase paberraha ja lasknud selle (samuti kellahelina saatel!) annetusekotikesse, kuid „saagi“ kokkulugemisel paberraha sealt ei leitud. Vöölmündri „soputamisel“ tulnud rahatäht välja hoopiski tema põuetaskust...

 Kas nüüdsel ajal ei toimu samasuguseid sehkendusi elektroonilise helina saatel? Kuidas muidu Kaddafi valitsemise ajal sai Liibüa riik Põhja-Aafrikas oma eluga hakkama, aga nüüd „toodab“ pagulasi, keda Itaalia aitab üle Vahemere Euroopasse toimetada. Ja meil võidi „punaparuniteks“ sõimatute ajastul rahvale tagada tasuta hambaravi. Ning elektri kilovatt-tund maksis neli kopikat ja riigil polnud vaja koguda lisamaksu elektri tarbimiskohta transportimise eest.

Need olud on kuulutatud müütilisteks ja see, kes usaldab nende puhul köhatada, rääkimata olude muutumise põhjuste tekitajatele osutamisest või üldse demokraatiaga kupeldamisest, on vaat et rahvaste vaenlane.

JAAN VAHTRA, Tallinn-Nõmme

Jaga |