Nädala juubilar ALEKSANDR GUTŠKOV 150

 [„Eesti entsüklopeedia" (7, 1994) teab: oktobristid pooldasid tugeva tsaarivõimuga konstitutsioonilist riigikorda, Riigiduuma kokkukutsumist, kodaniku- ja poliitiliste õiguste suurendamist ning iseseisvate talunike kihi tugevdamist (Stolõpini agraarpoliitikat). Eriti tähtsaks pidasid nad ühtse ja jagamatu impeeriumi säilitamist (ainult Soomele lubati autonoomia). -- Toim.]

Aleksandr Gutškov sündis 26. oktoobril 1862 Moskva kubermangus. Tema isa Ivan (1833-1904) oli esimese gildi kaupmees ja manufaktuurinõunik, üks Moskva Arvepanga rajajaid, linna aukodanik, linnaduuma eestkõneleja ja linna aukohtu esimees.

Aleksandr Ivanovitš õppis Moskva Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas. Ta osales Lõuna-Aafrikas aastail 1899-1902 peetud Inglise--Buuri sõjas buuride poolel, langes inglaste kätte vangi, kuid sai ausõna peale lahti. 1903. a. lõi kaasa Makedoonias toimunud türklastevastases relvakonfliktis. 1904-1905 Vene-Jaapani sõjas tegutses Mandžuurias Venemaa Punase Risti Ühingu ülemvolinikuna, pannes vene haavatuid (u. 3000 meest) jaapani laatsarettidesse.

Peamine tähelend algas Gutškovil pärast 1905. aastat. Olles 17. Oktoobri Liidu eesotsas, taotles ta konstitutsioonilise monarhia rajamist. Teda kutsuti eksperdina hindama valimisseadust, mille järgi valida Riigiduuma ja Riiginõukogu. Gutškov tunnistas peaminister Stolõpinile, kellega tal olid ühised seisukohad, eriti mis puudutas põllumajandust: „Et päästa Venemaa ja dünastia, ja tsaar ise, tuleb seda teha jõuga, kas see talle meeldib või mitte."

Jah, riiklike küsimuste otsustamine Venemaal anti üle Riigiduumale, kuid esialgu mattus Tauria palee erinevatest seisustest rahvaesindajate üksteisest ülekarjumisse. Alles 1907. aasta 14. novembril istungeid alustanud III Riigikogus hakkas töö laabuma, sest muudetud valimiskord vähendas mitmekordselt talurahva ja tööliste esindatust - valimised toimusid valemi järgi: 1 mõisniku hääl = 4 kodanlase häält = 260 talupoja häält = 555 töölise häält. Riigiduumasse kandideerijad pidid omama kinnisvara.

Gutškov kerkis karjääriredelil kiiresti. Tema tõusutee märke: Moskva linna aukohtu esimees, mitu aastat Moskva Panga direktor, III Riigiduuma juhtivaid tegelasi (esimees 1910-1911), Sõjatööstusliku Keskkomitee esimees. 1912. aastal sai riiginõunikuks, mis vastas kindrali auastmele.

Ajalooline kõrghetk jõudis kätte 1917. a. Veebruarirevolutsiooniga - Gutškov oli nende hulgas, kes 2. märtsil võtsid Pihkvas keisrilt vastu troonist loobumise akti. Temast sai Ajutise Valitsuse esimeses koosseisus sõja- ja merendusminister. (Mõnede hindajate meelest „õnnestus" tal 15. märtsist 15. maini tegutsedes märgatavalt nõrgendada Venemaa sõjalist potentsiaali sõjas Saksamaa vastu. See-eest kuulub talle ülioluline roll Eesti sõjaväe arengus. 5. mail andis sõjaminister Eesti Sõjaväelaste Keskbüroo taotluse põhjal välja põhimääruse, mis lubas formeerida kaks eesti polku. Vene sõjaväejuhid olid asunud moodustama ka n-ö rahvuslikke väeosi, sest nood osutusid võitlusvõimelisemaks.- Toim.)

Gutškov kuulus niisuguste poliitikute hulka, keda iseloomustas edasipüüdlikkus. Kui ametikohustused viisid mitmele poole Kaug- ja Lähis-Idas, Euroopas ja Aafrikas, huvitasid teda eelkõige kohalikud poliitilised ja sotsiaalsed küsimused. Temas oli ka end Venemaa teravalt seisuslikus ühiskonnas üles töötanud lihtrahvaliku taustaga suguvõsadele omast eneseväärikust. Näiteks 1909. aastal Riigiduumas, vastates monarhistide peamehe Puriškevitši rünnetele, kes süüdistas oktobristide liidrit „puuvillases patriotismis", lausus Gutškov uhkelt: „Olen mitte ainult kaupmehe poeg, vaid ka niisuguse talupoja lapselaps, kes end pärisorjapõlvest välja võitles tänu oma töökusele ja visadusele."

Tõepoolest, vanaisa Fjodor (1779-1856) oli talupoeg, kes 1780. aastail viidi pärisorise poisikesena Moskvasse ning anti ketrus-kudumisvabrikusse tööliseks. Loomuomane mõistus, taibukus ja töökus lasid tal tõusta meistriks, kes juba mõne aasta pärast asutas Semjonovka agulisse väikese, viie ketrusmasinaga käitise, kus töötas ise koos oma töölistega. Esimesena Moskvas hakkas ta valmistama villaseid, puuvillaseid ja siidsalle, nii prantsus- kui ka türgipäraseid. Tootmine ja äri edenesid - 1812. aastaks oli ettevõttel juba 50 kudumismasinat. Siis aga tabas Moskvat Vene-Prantsuse vastasseisust tulenenud sõjamöll, milles vabrik maha põles. Ent juba 1813. aastal tubli Fjodor ehitas Jauza jõe kaldale suure kalevivabriku. Selles Moskva linna ja kubermangu ühes suuremas ettevõttes oli juba 961 töölist. 1845. aastal pandi seal käima esimene 85-hobujõuline aurumasin ja 1850. aastal oli töölisi 1850.

Poliitiku ja majandustegelase Aleksandr Gutškovi elurada väändus nõnda nagu paljudel Vene revolutsioonitulle sattunuil. 1918. aastal ta emigreeris Berliini ja suri 14. veebruaril 1936 Pariisis.

MARJE AAVOJA

Jaga |