Eesti ajaloo suurim veresaun saadeti korda ühe päeva mõne tunni jooksul

27. juuli 2005


Kultuuriminister RAIVO PALMARU kõne Klooga koonduslaagri mälestustähise avamisel möödunud pühapäeval

Austatud härra president, Ekstsellentsid, Austatud Eesti Juudi Kogukond, Austatud väliskülalised, Austatud daamid ja härrad.
Me seisame ajaloolises paigas. Just Kloogalt jõudsid rahvusvahelise pressi kaudu maailma avalikkuseni esimesed pildid natslikust surmalaagrist. Teine maailmasõda polnud siis, 1944. aasta varasügisel, kaugeltki veel läbi ja mujal Euroopas jätkasid hitlerlikud surmalaagrid oma tapatööd.
Siin, väikeses aedlinnas asunud koonduslaagris lasti 19. septembril 1944 maha ligi kaks tuhat juuti. Enamik neist oli kohale toodud Vilniuse ja Kaunase getodest, aga samuti Varssavist. Hukatud olid noored, valdavalt 27-32-aastased. Eestile tähendas see veresaun tema ajaloo suurimat tragöödiat, mis saadeti korda ühe päeva mõne tunni jooksul.
Holokaustile mõeldes on Klooga meile mäletamispaik – märk, mis osutab Teise maailmasõja koletutele kuritegudele süütute inimeste vastu. Need inimesed saadeti laagrisse ja hiljem surma mitte selle pärast, mida nad tegid, vaid selle pärast, KES NAD OLID.
Mind on alati huvitanud, kuidas sai see võimalikuks. Ja mulle tundub, et vastus sellele küsimusele on oluline ka täna, samuti tulevikus.
Kindlasti on arvukalt põhjusi, miks inimesed minetavad inimlikkuse, kuid mulle näivad olulised neist kaks.
Esimest seletab tollaste sündmuste kaasaegne, Austria filosoof Karl Popper, kes oma 1945. aastal ilmunud raamatus "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" näitas, et totalitaarsetel ideoloogiatel natsionaalsotsialismil ja kommunismil on ühine osis: mõlemad väidavad teadvat ülimat tõde.
Mõlemad seletavad maailma ühest punktist lähtudes, surudes sinna kokku kogu ajaloo ja kõik eluavaldused. Natsionaalsotsialistid taandasid kogu ajaloo võitlusele eluruumi pärast, bolshevikud omakorda klassivõitlusele. Kusjuures mõlemad sidusid oma tõe üleüldise õnnelikuks saamise ideega.
Sellistel lihtsatel tõdedel on suur sisendusjõud. Need tekitavad imelise valgustatuse tunde: keeruline muutub ühtäkki lihtsaks ja raske osutub kergeks. Nende toel hakkavad ainult mõnda juturaamatut lugenud inimesed pidama end ühtäkki teadjaks ja harituks. Kusjuures kindlat teadmist saadab üleolev suhtumine neisse, kes nii lihtsat tarkust ei jaga. Need kuulutatakse paremal juhul vanameelseteks, harimatuteks ja elust maha jäänuteks. Halvemal juhul aga vaenlaseks.
Totalitaarsed ideoloogiad, ja mitte ainult need, rõhutavad ainuüksi poliitilisi ja usulisi väärtusi, ja seda kindlas usus, et kõik muu tuleb iseenesest. Ent märksa olulisemad on isiksuse ja inimsuse väärtused. Isikupära on see, mis eristab ühte inimest teisest, mis annab talle teisest erineva maailmanägemise. Siin peitub inimese loominguline alge – ta näeb seda, mida teised ei näe ja esitab küsimusi, mida teised ei esita.
Selle püramiidi põhja aga moodustavad inimväärtused: ausus, avatus, sallivus, sõbralikkus, inimlikkus. Poliitilised ja isikuväärtused saavad tugineda ainult neile.
Et olla kodanik koos oma poliitiliste ja usuliste eelistustega, peab olema ka inimene ja isiksus. Ilma nendeta on tegu polpotlase, hungveipingi, natsionaalsotsialisti või bolshevikuga, kellele ei maksa midagi minna oma õpetajat küüditama või teine inimene maha lasta.
Ülilihtsate poliitiliste või usuliste eelarvamuste küüsis olevad tegelased, kes pealegi ei suuda hinnata inimest ja isiksust, on ohtlikud. Kinnituseks on 20. sajandi ja tema totalitaarsete ideoloogiate ajalugu, samuti see paik siin.
Klooga, ühes kõigi ülejäänud mälestuspaikadega, pole ainuüksi traagiline lehekülg meie lähiajaloos. Need paigad hoiatavad meid tänast maailma painava terroriohu eest, mis samuti on suunatud süütute inimeste vastu. Täna avatav mälestuskivi paneb meid mõtlema ka sellele, kuivõrd on neljateistkümne taasiseseisvuse aastaga muutunud meie enda mõttelaad ja väärtussüsteem. Kõige selle pärast ei pea me sugugi kartma või häbenema mineviku sündmuste meenutamist täna, homme ja aastate pärast. Vastutades tänase eest, vastutame mälestuste eest, mis on meile eelmiste põlvkondade poolt hoida antud.

Avatav mälestuskivi on hea näide Eesti Juudi Kogukonna, Eesti ja Ameerika Kultuuripärandi Ühiskomisjoni ning kõigi annetajate organisatsioonide ja üksikisikute koostööst. Selle ühistegevuse eesmärgiks on tähistada kõik paigad Eestimaa pinnal, kus Teise maailmasõja käigus saadeti korda kuritöid juutide ja teiste rahvaste vastu. Eesti Vabariigi Valitsuse liikmena tahan südamest tänada kogu valitsuse nimel Eesti Juudi Kogukonda, Ühiskomisjoni Ameerika poolt ja kõiki välisorganisatsioone nii olulise tegevuse eest.
Eesti ei unusta oma lähimineviku kannatuste leinas teiste kannatusi – see on osa meie ajaloost, osa meie kannatustest. Neid väärikalt mälestades jääme ausateks hukkunute ees. See mälestuskivi sunnib mõtlema ka tänasele ja homsele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)