Õpetajad ja fosforiit raputavad ühiskonda

Riigikogu jaoks on üheks meeldejäävamaks päevaks 25. oktoober 2011. See oli päev, mil toimus õpetajate meeleavaldus Toompeal. Tants õpetajate väikeste palkade ümber sai juba nii suured mõõtmed, et ka haritud ja muidu ülimalt kannatliku närviga pedagoogidel sai lõpuks süda täis, ning tuli rakendada äärmuslikku abinõu - minna tänavale „mässama".

Tuletan meelde, et valitsuserakondade liikmed pidasid üldjoontes heaks mõtteks end protestijatest eemale hoida. Mine tea, nõuavad veel, et keegi peaks vastutama. Meeleavalduse lõpuminutitel kutsusin kõik Lossi platsile tulnud õpetajad enda külalistena Riigikogu hoonesse. Selleks et nad päev läbi külma käes seistes veidi sooja kontide vahele saaksid.

Õpetajad võtsid kutse tänuga vastu ning tulid, tõsi küll, aukartust äratavalt suure hulgana, kuid soliidselt ja rahumeelselt. Tehti korralik tiir läbi Riigikogu koridoride ning jäeti plakatid oma sõnumitega valitsuserakondade liikmeid ootama. Sest toast välja tulla keegi hästi ei julgenud.

Õpetajate mäss tuleb

Meeldejääv pole mitte see, et nii palju õpetajaid korraga Toompea lossis viibis. Meeldejääv pole ka see, et Riigikogu kantselei direktor olla neidsamu õpetajaid lumpeniks nimetanud. Ka see pole kõige tähtsam, et rahvasaadik Peeter Võsa viis lossi valvavatele politseitüdrukutele lilli heastamaks peapesu, mille nad selle sündmuse eest Riigikogus said.

Ülimalt tähtis on hoopis see, et 25. oktoobril taipasid valitsuserakonnad, et lõputu ülbus ei saa jätkuda. Nad taipasid, et mäss on võimalik, ning isegi sellise eluala inimeste poolt, kellelt seda kõige vähem ootaks.

Peaminister on praeguseks välja käinud veksli õpetajate palgatõusuks. Loodame, et ta oma sõnu ei söö ning et palgatõus ei tuleks maakoolide sulgemise või maaõpetajate koondamise arvelt. Seda kohustust ei tohi panna ka pelgalt linnade ja valdade kanda.

Võimalus uueks fosforiidisõjaks

Samamoodi raputas eriti läänevirulasi läinud aasta novembri lõpp, mil tekkis täiesti reaalne võimalus uueks fosforiidisõjaks. Suurettevõte Viru Keemia Grupp (VKG) on võtnud pähe uurida fosforiidi kaevandamise võimalikkust Eestis.

Iseenesest mõistetavalt tõusis kohalike elanike seas plaanist kuuldes hämming ja vastumeelsus. Asja teeb huvitavamaks, et VKG-poolne projektijuht on Kalev Kallemets, tubli reformierakondlane.

Rahva pahameel ja meedia tähelepanu sundisid keskkonnaministrit Keit Pentust (samuti reformierakondlane) peatselt nentima tõsiasja: praeguseni pole keegi suutnud tõestada, et fosforiidi kaevandamine Virumaal ei too kaasa reostust ning Keskkonnaministeeriumil puudub igasugune plaan kaevandamisele mitte kuuluva fosforiidi arvamiseks aktiivse varu hulka.

Niisiis seisabki meil Reformierakond Reformierakonna vastu kahtlase väärtusega ettevõtmises. Seda enam peavad kohalikud elanikud ja ka Peeter Võsa Riigikogus olema valmis ja valvsad, et ootamatult koppa maasse ei löödaks.

Kodanikuühiskond lõpetab poliitikute mugavuselu

Nii õpetajate meeleavaldus kui ka läänevirulaste vastuseis fosforiidi kaevandamisele on just nimelt parimad näited kodanikuühiskonnast, kus inimesed ei lase poliitikutel end liiga mugavalt tunda. Paratamatult tekib pikaaegse valitsemise või edu korral karistamatuse tunne - just seesuguse olukorra vältimiseks peavadki kodanikud julgelt välja ütlema, mida mõtlevad ja mida oma riigilt ootavad.

Need kaks märkimisväärset sündmust annavad lootust, et õpetajad saavad tõepoolest palka juurde ning fosforiit jääb mulla alla veel pikaks ajaks.

PEETER VÕSA, Riigikogu liige, Keskerakond

Ilmus ka 8. veebruari Virumaa Teatajas ja 10. veebruari Kuulutajas.

[pildiallkiri] TUNGLAKANDJAD: Õpetajad on taasiseseisvunud Eestis esimesed, kes jõudsid oma õiguste kaitsmisel üleriigilise streigini.

Jaga |