Valgevene: parem üks kord näha, kui kümme korda kuulda

Kuna oli hirmus tahtmine teada saada, mis siis ikkagi tolle "raudse eesriide" taga Valgevenes tegelikult toimub ja kuna meil oli seal ka omi asju ajada, asusime teele paar päeva peale presidendivalimisi, jõululaupäeva eelpäeval.

Euroliidu piirialandused

Olles GPS-teejuhti laadinud Valgevene kaardi, sõitsime välja. Teekond läbi Eesti, Läti ja Leedu mitte millegi erilise poolest silma ei paistnud - sõit nagu sõit ikka. Väga meeldiv oli Panevežyse--Vilniuse kiirtee, kus võis rahulikult gaasipedaalile vajutada. See on Baltimaade ainus kiirtee, kuigi oma kvaliteedilt ei jää  sellele alla ka meie Tallinna--Peterburi maantee.

Vilnius läbitud, jõudsime vähem kui poole tunniga piirile. Piiripunkt võttis meid vastu peaaegu kümnekilomeetrise veoautode järjekorraga, kusjuures viimased neli-viis kilomeetrit seisid nad juba kahes reas, võttes enda alla kogu Valgevene poole viiva sõidurea.

Meil vedas, kuna meist sõitis sireenide huilates mööda kas politsei või tollitöötajate auto. Haakisime end täiesti nahaalselt ennast talle sappa. Sedasi saime piiripunktile juba nii lähedale, et piiriäärsed hooned olid näha. Aga sellega ka meie edasiliikumine lõppes.

Järgnes 10 tundi paigalseisu külmas, porilägas ja automootorite heitgaasis. Kitsal kaherealisel teel, mis oli osaliselt lumme mattunud, popsutas kõrvuti kaks rida rahvusvahelisi kaubaveoautosid ja veel rida nende külje alla pressinud sõiduautosid.

Ma ei hakka kõigil neil koledustel peatuma. Ütlen vaid, et iial ei oleks oodanud, et Euroopa Liidu riigis selline inimväärikuse alandamine toimub. Ma ei hakka peatuma ka sellel, et vahetult enne tõkkepuud müüdi „kohti" - maksad teatud summa ja, kui õnnestub teistest mööda sõita, oledki esimene. Samuti ei hakka ma kinnitama, et piirivalvurid ja politsei sellest ärist oma osa said, kuigi säärane mulje jäi, sest kole aktiivselt kinnitati, et nemad ei saavat kedagi millegagi aidata, kuna muidu ju öeldakse, et nad võtavat altkäemaksu. Isegi täpne summa mainiti ära.

Ütlen vaid, et järjekord hakkas liikuma alles pärast seda, kui sai hakatud oma rahvusvaheliste pressikaartidega vehkima ja ähvardama, et organiseerime kohale televisiooni, raadio ja ajalehed kõigist Euroopa riikidest.

Igatahes tekitas Valgevene poolele pääsemine tunde justkui oleksid koletust totalitaarriigist vabasse maailma pääsenud.

Muide, samasugune inimsusevastane poliitika pidi toimuma ka Narvas Eesti--Vene piiril, kus mingi raibe praktiliselt ametlikult inimeste peedistamise pealt raha teenib, kusjuures sellest on teadlikud kõik, kuna meie Siseministeeriumis koostatakse isegi eelisjärjekorras üle piiri liikuvate autode nimekirju. Mida rohkem autosid selles nimekirjas, seda kauem nad seisavad ja seda rohkem maksavad need, keda selles nimekirjas ei ole. Räägitakse lausa mitme ööpäeva pikkusest seisuajast.

Navigatsiooniprobleemid

Valgevene poolel läks meil, koos kõigi bürokraatlike asjatoimetustega, umbes 20--30 minutit, mispeale hakkasime Minski poole vurama. Kell oli siis kusagil pool kolm öösel. Pidime peagi kütust võtma, sest mootori 10-tunnine tühikäigul töötamine oli meie varusid tublisti vähendanud.

Bensiinihind esimesel hetkel muidugi ehmatas, kuid kui olime selle Eesti rahasse ümber arvestanud, tuli välja, et Valgevenes maksab kütus oma tubli kolmandiku vähem kui meil möödunud aasta lõpul - praegusega ei anna seda aga üldse võrrelda.

Ainus väike ebameeldivus oli navigaatoriga. Meie GPS püüdis meid vägisi mingile haruteele suunata. Peale seda aga, kui olime järjekindlalt keeldunud Vilniuse--Minski maanteelt maha keeramast, läks ta lõplikult lolliks ja lõpetas üldse töötamise. Hea oli see, et tee oli meile juba tuttav ning teadsime, kuidas sõita.

Järgmise kahe päeva jooksul kinnitas navigaator meile järjekindlalt, et ei suuda satelliiti leida. Ei tea, kas see oli kuidagi ka valimistega seotud ning signaali summutati, või oli asi milleski muus, igatahes kui tagasi sõitma hakkasime, töötas GPS juba korralikult. Omavahel naljatasime, et ju on Lukašenka teinud mingi süsteemi, kuidas heauskseid eurooplasi lõksu püüda ja mingisse koonduslaagrisse suunata.

Riigipöördekatse

Esimene asi, mis meid loomulikult huvitas, olid valimistulemused. Minu tuttavad, kellega sellest rääkisime, olid kas hääletanud „kõigi vastu" või siis oma hääle Lukašenkale andnud. Imestasin, kuidas saab normaalne ja intelligentne inimene hääletada selle „sovjetliku monstrumi", mitte aga euroopalike demokraatlike väärtuste eest väljas olevate opositsionääride poolt, eriti veel, kui selline opositsioon on olemas. Selle jutu peale vaadati mind kui arutut last ja küsiti, et mida ma õige neist opositsionääridest ka tean? Normaalne ja intelligentne inimene ei saavat just sellise opositsiooni poolt hääletada, väideti mulle.

Ja tõesti, kui kuulasin opositsiooni avaldusi, mida nad ka minu sealoleku ajal tegid, sest keegi ei paistnud neil suud sulgevat, mõistsin: jah, sellise opositsiooni vastu pole tõesti mingit mõtet võidelda; nad teevad ju ise kõik selleks, et rahvas neid tõsiselt ei võtaks. Kui inimene ajab pool tundi täielikult seosetut ja mõttetut jama, mis näitab täielikku riigi olukorra ja probleemide mittemõistmist, on asi ikka väga käest ära. Samas deklareerisid päris mitu kandidaati oma aastasissetulekuks kas mitte midagi või siis sellise summa, mille eest saab korra kuus vast paar pakki tikke osta. Tõepoolest ei saa ju riigi juhtimist sellisele inimesele usaldada. Ta võib olla kes iganes, mitte aga riigijuht.

Samuti jutustati meile, mis siis ikkagi tegelikult Minski keskväljakul ja parlamendihoone juures toimus. Kusjuures rääkisid mitte ametiisikud ja isegi mitte ajakirjanikud, vaid tavalised inimesed, kes 19. detsembri õhtul ise selles möllus viibisid. Saime teada, et kellegi poolt oli kohale toimetatud terve bussitäis pesapallikurikate ja raudtorudega varustatud provokaatoreid. Need olid olnud suuresti Kaukaasia päritolu noored, kaetud nägudega sellid. Ühesõnaga, kogu selle märuli stsenaariumist oli tunda tuttavat käekirja - Ukrainas, Gruusias, Kõrgõzstanis upitati just sellise stsenaariumi järgi pukki „demokraatlikud jõud". Mitte üheski eelnimetatud riigis aga ei toonud need jõud endaga rahvale kaasa midagi head. Tõsi küll, mõned üksikud väljavalitud said kohe kolerikkaks. Ukrainas tõi see revolutsioon kaasa pideva poliitilise ja majanduskriisi, kusjuures üks patsiga demokraat on praegu üüratu rahasumma riigikassast kadumise pärast kohtu all. Gruusia viis sealne esidemokraat sõtta Venemaaga ja sellest tulenevalt täielikku majanduslikku kaosesse. Kõrgõzstani demokraadist president on aga siiani kusagil maailmas jooksus, kusjuures oma rahva eest põgenenut võõrustas „diktaator" isiklikult. Kes teab, võib-olla elab too Bakijevi-nimeline meesterahvas siiani Minskis ja töötab kusagil, näiteks kellatehases „Lutš".

Igatahes Valgevenes ei läinud järjekordne „värviline revolutsioon" läbi ja rahvas ei tundu küll seepärast põdevat. 

Lukašenka fenomen

Peab ütlema, et mitte ükski minu tuttavatest ja sõpradest ei ole Lukašenka austaja. Ei, seda mitte. Teda on üldse äärmiselt raske inimlikul tasandil austada. Polkovnikuvormis pisipoja ametlikele vastuvõttudele kaasavedamine, kus too keset kõrgemal tasemel kohtumist teatab, et tahab pissile või siis küsib, mingi teise riigi presidenti katkestades: „Issi, millal me koju minema hakkame?" Samuti kirendab internet Lukašenka ütlemistest, mida kuulates või lugedes tekib ikka väga suur kahtlus inimese vaimses tervises. 

Samas on elu Valgevenes viimastel aastatel üsna suuresti paranenud. Kusjuures eriti suure hüppe on Valgevene teinud just neil aastail, mil terve maailm kriisis vaevles.

Samal ajal, kui naaberriikide maarajoonid aina konkreetsemalt välja surevad, kerkivad Valgevene külades eramulinnakud noortele spetsialistidele. Maaelu areneb täie jõuga ja külad noorenevad.

Teine tähtis punkt on lapsed. Minskis on tänaseks likvideeritud tänavalaste probleem. Valgevenes on suletud 70 protsenti lastekodudest, kusjuures 2013. aastaks tahetakse viimane neist kinni panna, ja rahvas on täiesti kindel, et see nii ka läheb. Vägagi efektiivne kasvatusmeetod on selline: asotsiaalsetest peredest võetakse lapsed ära varjupaikadesse ja seejärel „töötatakse" lapsevanematega. Kui sihukesed lapsevanemad jätavad joomise ja hakkavad korralikult tööle, antakse lapsed, alul katseajaks, siis aga päriselt perre tagasi. 2010. aastal taasühendati üle 80 protsendi probleemsetest peredest.

Muide, töö leidmisega inimestel probleeme ei ole. Kui linnas ei õnnestu endale meelepärast tööd saada, võib kolida maale, kust saab koos töökohaga ka korraliku elamise ning on kõik muud vajalikud infrastruktuurid. Palk on inimestel, tõsi küll, väike - väike, aga hea, kui parafraseerida üht episoodi Eldar Rjazanovi filmist „Tõotatud taevas" (Nebesa obetavannoje). Samas saadakse hakkama. Korterite kommunaalmaksed on meie omadega võrreldes praktiliselt olematud, kusjuures majavalitsused teevad kapitaalremonte: soojustatakse fassaade, pannakse uusi katuseid, vahetatakse torustikke ja aknaid. Ka enamiku esmatarbekaupade hindu ei saa meie omadega võrrelda (bensiinist juba rääkisin).

Oo vabadus, sina kallis magus mesi!

Mida öelda lõpetuseks? Vast seda, et loomulikult on äärmiselt palju neid, kes oma eluga Valgevenes rahul ei ole. Neid, kes pole rahul riikliku bürokraatiamasinaga ja riigijuhtidega. Neid, kes unistavad vabast Euroopast ja kadestavad meid, eestlasi, et elame Euroopa Liidus ning saame kasutada kõiki vaba demokraatia eeliseid. Enamikus on need noored, kes pole reaalselt kursis, et „vaba demokraatia" ja „vaba turg" on ilusad sõnad, mis aga eelkõige annavad teatud eliidile vabaduse habida endale kõik paremad palad, ülejäänud inimestele annavad aga vabaduse kiselda ja kakelda allesjäänud palade pärast.

Selles eluvõitluses jäävad alla need, kel pole piisavalt teravad ja tugevad hambad või keda ei lase loomastuda kas kasvatus või siis iseloom. Nemad peavad leppima äranäritud kontide lutsimisega. Riigivõim ütleb aga: mis meie siia puutume? Meie ülesanne on jälgida, et te korralikult oma makse maksaksite, ülejäänuga peate aga ise hakkama saama. Meil on ju vaba ühiskond - igaühel on vabalt lubatud hästi elada, aga samuti on lubatud ka prügikonteinereist süüa otsida. „Vabas ühiskonnas" on lihtsalt inimesel kõik vabadused.

Valgevene pole selles mõttes „vaba ühiskond". Minski tänavatel ei näe hulguseid ega joodikuid, kes prügiurnides sobravad või pudeleid korjavad. Ja mis kõige huvitavam - isikuvastased kuriteod, näiteks röövimised ja vargused, on  peaaegu kahemiljonilise rahvaarvuga linnas vaat et olematud.

Peamine piirang, mis on alati iseloomustanud kinnist, totalitaarset ühiskonda, on olnud keeld riigist välja sõita. Samas ei keela Valgevene rahval keegi välismaal käia. Ainsad piirangud pannakse peale just teiste riikide poolt, kus nähtavasti kardetakse, et tulevad koledad valgevenelased ja söövad vabaduse ära.

Just Europarlamendis mõeldakse pidevalt välja uusi sanktsioone „kuritegeliku" Valgevene vastu, kusjuures sanktsioonide seadmise esirinnas on just meie vabadusejüngrid Kristina Ojuland, Tunne Kelam & Co. Ei tea, kas nad ise Valgevenes üldse käinud on? Ma mõtlen -- viimase 20 aasta jooksul...

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |