Kaks protsenti relvadele! Kas palju või vähe?

Margus Lepa,      17. juuli 2002


Kas te olete kunagi mõelnud, miks jaapanlased ja kauboid on viisakad? Põhjus on lihtne - kunagi ei tea, mis värvi vöö või kui kiire tukikäsi teisel mehel on.
Kas te olete kunagi mõelnud, miks üks aus eesti poksija ütles, et tema eelistab kolki saada asjatundjalt, mitte juhupättidelt? Põhjus on jällegi lihtne - asjatundja teeb ühe asjaliku löögi, aga diletant võib oma arutu kolkimisega laibarüvetajaks muutuda.
Ja kas te olete kunagi mõelnud, miks ühes telereklaamis näidatav vahtkonnavahetus presidendilossi ees kuidagi rahhiitilis-radikuliidiline näib? Vastus on selge - ta ongi niisugune, sest ilmselt üritasid soldatid seal esimest korda selga sirgu ajada, aga oli juba hilja.

Kui nüüd julgelt/jultunult edasi mõelda, siis kuulen vaimukõrvas juba protestikisa: meil on RIIKLIKKU MILITAARKOOLi vaja! Ent olen kindel, et kisa tugevus ei määra veel idee pooldajate rõhuvat ülekaalu.
Meil on sellist kooli vaja, kuhu võetakse tugeva iseloomuga eesti poisse, et mitte öelda pujäänikuid. Skeem võiks olla niisugune. Kooli võetakse esimene partii 9aastaseid poisse 1 - 3 klassikomplekti. Järgmisel aastal sama hulk, kuni kõik õppetasemed
1 - 10 täidetud on ja esimene lend lõpetab. Külastuspäevi võiks esimesel õppeaastal olla kord nädalas, teisel õppeaastal kord üle kahe nädala, edasi kord kuus.
Internaadi tüüpi kool annab keskhariduse, lisaks süvendatud teadmised sõjaväest, füüsilised distsipliinid, tehnika ja relvade valdamine…
Gümnaasiumi osas toimub kitsam erialane spetsialiseerumine väeliikidele: pärast lõpetamist võib jätkata karjääri sõjaväes, õppida edasi kõrgemas sõjakoolis või suvalises kõrg-koolis. Kool ei kohusta militaarkarjääri valima, vaid annab selleks võimaluse.
Niisugune kool on eriti soodne väiksema sissetulekuga peredele ja riskigruppidele.
Noorsoo kuritegevus väheneb, motivatsioon suureneb, patriotismist rääkimata. Projekti esimesed tulemused ilmnevad 10 - 12 aasta möödudes esimeste õpilaste vastuvõtust.
Kümne aasta pärast oleks meil esimene lend kümneaastase militaarstaazhiga haritud sõjaväelasi, kes ilmselt kohustuslikku ajateenistust eriti ei vaja. Kahekümne aasta pärast võiksid eesti ohvitserid olla eeskujuks suuremale osale riikidest.
Loomulikult küsite, kust võtta raha. Aga tõepoolest - kui me NATO-le meeldimiseks 2% SKP-st peame militariseerimisele kulutama, paneks siis tõepoolest poole sellest meie poiste ajude ja füüsise kindlustamiseks.
Muidugi, kui NATO-le meeldib, et Eesti Vabariik elujõulisi isaseid tootma hakkab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)