Gwynne Dyer: Lääs saab Afganistanis valusalt lüüa

Kuigi enamik Talibani võitlejaid pole lugenud Mao neid printsiipe, teab Taliban hästi, kuidas Lääne vastu sõdida.  Dyer peab kahetsusväärseks, et lääneliitlaste praegune sõjaline juhtkond ei näi olevat lugenud neid Mao sõjapidamisalaseid põhitõdesid, mida aga Lääne sõjaväejuhtide varasem põlvkond kahtlemata tegi.

Seoses lääneliitlaste pealetungiga Talibani vastu Afganistanis on rohked ajakirjanikud nii Euroopa kui ka USA meedias kirjutanud sellest, kuidas lääneliitlaste edu oluliselt muudab olukorda Afganistanis. Dyeri sõnul on  Taliban praegu jätnud võitlusväljale vaid käputäie kohalikke võitlejaid, kes müüvad oma elu võimalikult kallilt. Enamik Talibani võitlejaid aga on tõmbunud  võitlusest tagasi või hoopis läinud koju, ootama uut kutset naasta sõjatandrile. Ehk siis, Maod parafraseerides, vaenlase pealetungi korral taganeda.

Ajaloo valusad õppetunnid

Sõdadest lääneriikide vastu on võitjana väljunud peaaegu alati geriljad, hoolimata sellest, et neil on sissetungijatega võrreldes märksa kesisem sõjavarustus, nendib Dyer. Ta toob näiteks Suurbritannia okupatsiooni Palestiinas 1940-ndatel, prantslaste sõdimise  Alžeerias 1950- ndatel, Vietnami sõja 1960-ndatel, Rodeesia sõja 1970-ndatel ja NSV Liidu vägede võitluse Afganistanis 1980-ndatel aastatel.

Dyeri sõnul jõudsid Lääne väed 1970-ndatel aastatel arusaamisele põhjustest, miks jäädi geriljadele alla. Seetõttu püüdsid lääneriigid edaspidi vältida sedaliiki konflikte. Kahjuks on Dyeri arvates Lääne sõjalisel juhtkonnal nüüdseks arusaamine neist põhjustest ununenud.

Milles seisneb geriljade edu? Ajal, mil Lääne sõjalised jõud püüavad  sõdimisega saavutada otsest kontrolli kolmanda maailma riikide üle või panna ametisse truu nukuvalitsuse, on okupeeritavate riikide rahvastes pead tõstnud natsionalism. Sellises olukorras tuleb geriljadel järgida vaid Mao printsiipe ja püüda jääda sündmuste keskmesse, leiab Dyer.

Geriljad suudavad üle elada sadade oma võitlejate hukkumist ühe välismaise sõduri surma vastu, sest neil on oma kodumaal pidevalt võtta loendamatu hulk noormehi, kes innukalt soovivad liituda võitlusse sissetungijate vastu. Samal ajal Lääs ei saa lubada endale suuri kaotusi ega pikaajalist sõjapidamist, sest avalik arvamus lääneriikides on sääraste konfliktide puhul ebakindel. Dyeri sõnul Talibani juhid teavad, et lääneriikide avalikkuse surve oma valitsustele lõpetada sõda Afganistanis suureneb iga päevaga. Talibani juhid nägid ju ligi 30 aastat tagasi, kuidas venelased pidid lahkuma Afganistanist.

Praegune Lääne sõjaline juhtkond eirab Dyeri hinnangul sündmusi, mis on toimunud möödunud poole sajandi jooksul. Selle asemel esitatakse sisutühje loosungeid stiilis „meil on vaja vallutada afgaanide südamed ja mõtted". Selline taktika ei toiminud Vietnamis ega hakka Dyeri sõnul  toimima ka Afganistanis.

Afgaanide usaldust raske võita

Lääneliitlastel on Helmandi provintsis sõjategevuse eesmärgiks hõivata linnad, et saaks sinna paigutada suurel hulgal Afganistani relvajõude ja politseinikke, kes peaksid  „võitma kohalike südameid ja mõtteid".

Helmandi provintsis elavad inimesed kuuluvad enamikus Afganistani põhirahvaks peetud puštude hulka. Ka Talibani võitlejad on puštud. Seega peavad Lääne sõjaliste jõudude vastu lahinguid kohalikud mehed, kelle kodupaik jääb võitlustandrite lähedale. Afganistani vägede ja politsei koosseisu kuuluvad mehed, kes peaksid võitma „kohalike südameid ja mõtteid", on aga peamiselt tadžikid ja teiste rahvusvähemuste esindajad. Nende seas puštusid on äärmiselt vähe. Afganistani relva- ja politseijõd on Helmandi provintsi rahva silmis pigem soovimatud võõrad.

Praegune konflikt Afganistanis lõpeb Dyeri sõnul samamoodi kui lõppesid Lääne varasemad operatsioonid kolmanda maailma riikides. Kanada ajakirjanik kahetseb, et Lääne sõjajõudude juhid on ajalooseigad nii kergekäeliselt unustanud.

Refereeris Indrek Veiserik

Jaga |