1. mail Eesti Vabariigi eest ja vastu

H. VEEM,      25. aprill 2007


1. mai pühitsemise küsimus lõi juba aprilli lõpul [1919] laineid. Ametiühisuste kesknõukogu oli arvamisel, et seda püha tuleb rongkäigu ja kõnedega pühitseda. Am. Üh. Kesknõukogu arvamine oli tegelikult kommunistliku partei kava, kes võimalust otsis masside kokkuajamiseks. Sisemise kaitse ülem Alver avaldas teadaande, kus igasugused meeleavaldused ära keelati.

Nõuti nõukogude valitsust

Kommunistid laotasid vabrikutes partei 1. mai üleskutset. Am. üh. Kesknõukogu korraldas avalikult streiki ja rongkäiku.
Andmete järele pidid töölised kogunema Vabadusplatsile ja sealt rongkäiguga Kadriorgu, vist Russalka juurde minema. Igaks juhtumiseks olid ettevaatusabinõud tarvitusele võetud, mille järele igasugune rongkäigu katse otsekohe tütarl. Kommertskooli kohal ära lõigatama pidi.
Vastavalt kavale hakkasidki töölised kella 10-ne paiku hommikul Vabadusplatsile kogunema. Raudteelased tulid isegi rongkäiguga kohale, kusjuures oma punaste lippudega rongi etteotsa asusid. Pea ilmus rongkäiku korraldavate tööliste hulgast terve rida punaseid lippe igasuguste pealkirjadega, kus elada lasti töörahva revolutsiooni, nõukogude vabariiki ja 3. internatsionaali, kuna Asutavat Kogu, valitsust, Wilsoni mammonaliitu jne. maha karjuti. Noored plikad olid veripunastes pluusides. Paar meest samasugustes Vene särkides.
Et jandile rutem lõpp teha, ilmusid pea veoautod kuulipildujatega kommertskooli poolt Vabadusplatsile. Seisin parajasti Jaani kiriku kohal, kui veoautod gaasiplaksudega lähenesid. Kohe tõsteti punased lipud üles ja rongkäik hakkas liikuma. Rongkäigu korraldajad olid arvestanud sellega, et kui nemad autodele vastu lähevad, siis on rongkäigu laialiajamine teostatud, mispärast uue liikumise sihi valisid ja Harju tänava poole läksid. Nii jäid veoautod kuulipildujatega rongi sappa teovõimetuks.

Pelglikud kaitseliitlased ja purjus kapten

Samal minutil sõitis Fordi autos platsadjutant Prunn üle Vabadusplatsi, kes mind märkas ja auto peatas, et küsida, mis lahti. Istusin ruttu autole ja käskisin sõita Tööliste Maja juurde. Otsustasime kahekesi umbes 600–700-inimeselisele rongkäigule vastu sõita ja see laiali ajada, lootes ootamatuse edu peale. Kui Posti ja Harju tänava nurgani olime jõudnud, selgus, et loodetavat kaitseliidu patrulli kusagilt võtta polnud.
Jõudsime võõrastemaja "Kuld Lõvini", sealt edasi sõita oli mõttetu. Peatasime auto ja hüppasime välja. Panin tähele, et üks 12-meheline salk kaitseliitlasi koondatud rivis patrullides juba rongkäiguliste hulka sattudes rahulikult Vabadusplatsi poole läks.
Kiirelt liikusime rongkäigule vastu. Hüüdsime mitmel korral valjusti "Seisa!" Vahepeal hüüdsin nii kõva häälega kui jõudsin: "Kaitseliitlased tagasi!" Minu hüüde peale nägin, et kaitseliitlased tõesti rongkäigus ümber pöörasid ja tagasi ruttasid.
Jõudes kuni rongkäiguni, kiskusin järsu liigutusega suure ilma pealkirjadeta lipu mehe käest ära, kelle näo enda meelespidamisse pitseerisin. Et äravõetud lipp tegevust takistas, panin selle võõrastemaja "Kuld Lõvi" seina najale, kuhu Prunn ka oma äravõetud lipu tõi. Terve rongkäik oli ootamatuse tõttu kivistunud, kuna rongkäigust tagasikutsutud kaitseliitlased ikka veel koondatult kui peata lambad seisid. Tundsin nende hulgast paksu kaupmehe K. ära, samuti veel mõne temataolise mehe, kelledest palju abi polnud loota.
Samal ajal nägin võõrastemaja "Kuld Lõvist" üht tuntud kaptenit välja tulemas, kes trepil peatus, ja sellele vaatamata, et ta nähtavasti end napsuga oli tujustanud, ei mõelnudki meile appi tulla.

Kaabakas osutus Asutava Kogu liikmeks

Tahe kindlaks teha, kes punase lipu kandja võis olla, kellelt mina lipu ära võtnud, ajas mind uuesti tagasi rongkäigu vasakule tiivale. Mees seisis vanal kohal. Lähenesin temale ja küsisin: "Kes sa, kuradi kaabakas, oled, et keelust vaatamata lipuga välja tuled?" Küsitav haaras taskust mapi, kust vahelt valge kaardi minule edasi andis. Ei tahtnud silmi uskuda: kaart tõendas, et ettenäitaja oli Asutava Kogu liige Hammer. Et Asutava Kogu liikmed puutumatud olid, siis rahuldusin sõimuga ja andsin Hammerile kaardi tagasi.

"Padrunid püssi, püssid palge!"

Sel momendil tuli ka Prunn minu juurde ja küsis: mis edasi teha? Prunni küsimise peale ei tahtnud mina oma kõhklemist näidata ja ütlesin: "Ajame laiali!"
Hüüdsin: "Kaitseliitlased, ahelikku! Padrunid püssi!" Mehed jooksid punetavate nägudega ahelikku. Kaupmees K. värises nii, et püssi laetud ei saanud. Seda nähes ütlesin talle: "Rutem!" Kohe oli mehel ka püss laetud.
Vaatasin veel kord "Kuld Lõvi" trepile, et kaptenit käsutada. See mees oli "ära auranud".
Hüüdsin kõvasti: "Laiali, esimest korda!" Siis vähe aja pärast: "Laiali, teist korda!" Ikka seisis veel rongkäik liikumatult. Ka hüüe "Laiali, kolmas kord!" ei aidanud. Sellepärast kamandasin: "Püssid palge!" Kaitseliitlased võtsid palge. Nii kui kerge tuul viljapõldu liigutab, sarnane võnkuv liigutus oli ka rongkäigus, mille peale kohe jooksu plagin algas. Imestamapandava kiirusega oli suur rahvakogu nagu maa alla vajunud. Tänavat aga ilustasid punased paberi- ja riidetükid. Ka vedeles siin-seal üksik naisterahva king. Ka Hammeril, keda hetkeks nägin, olid väledad jalad.
Hammeri talitused läksid arutlemisele Asutavas Kogus, kus Hammeri kohta väljaheitmise otsus tehti. See oli esimene rahvasaadiku väljaviskamine meie rahvaesitusest. Peale Hammeri väljaviskamist läks mees põranda alla.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve

FOTO:
ÄSSITAJAD JA NIIDITÕMBAJAD PIHKVAS: Grupp Eesti Töörahva Kommuuni valitsuse töötajaid 1. mail 1919.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)