Nädala juubilar INGRID BERGMAN 100

Stockholmis 29. augustil 1915 sündinud Ingrid Bergmani elu kulges otsekui filmis. Selles oli traagikat ja pingeid, rohkesti kõrghetki ja piisavalt palju ka ebaõnnestumisi. Orvuks jäi ta juba 12-aastaselt. Pool aastat hiljem suri ka tädi, kes teda kasvatama asus. Tüdruk sirgus oma onu juures, kes Ingridi soovi näitlejaks saada igati toetas.

Esimest korda seisis kinokaamera ees aastal 1932. Rolli õieti polnudki, kuid ekraanil võis teda põgusalt näha. Samal aastal sai ta esimese rolli Kuninglikus Draamateatris, kuid taipas peagi, et teatrist rohkem huvitas teda filmimaailm. Esimesed filmirollid mängis ta aastal 1932, neist esimene oli krimifilmis „Munkbrogreven“.

Esimene peaosa – klaveriõpetaja filmis „Intermezzo“ – tegi Ingrid Bergmani tuntuks kogu Skandinaavias. Tema õnneks nägi seda filmi maailma kinoprodutsentide tippu kuulunud David O. Selznick, kes otsustas sellest Hollywoodis uue versiooni vändata. Ingrid Bergmani partneriks sai Leslie Howard ning mõlemast tulid rahvusvahelised tähed. „Intermezzo“ kandideeris kahele Oscarile, kuid jäi alla aegumatule suurfilmile „Tuulest viidud“, milles üht kandvat rolli mängis Leslie Howard.

Ingrid Bergman mängis vastavalt sõlmitud lepingutele veel kahes Rootsi filmis, ning siis jätkas oma edukat karjääri USA-s. Hiljem on ta ise tunnistanud, et Rootsi oli liiga kaugel maailma kultuurikeskustest – see oli otsekui muust maailmast eraldi seisev saar. Aastal 1942 jõudis ekraanidele üks kõigi aegade legendfilme „Casablanca“, milles Ingrid Bergmani partneriks oli Humphrey Bogart. Michael Curtise lavastus võitis kolm Oscarit; ka Bogart kandideeris, kuid edutult.

Ingrid Bergman teenis esimese kuldmehikese filmis „Gaasivalgus“ mängitud rolliga; aasta varem kandideeris ta Oscarile tippfilmis „Kellele lüüakse hingekella“, partneriks kargelt mehine Gary Cooper. Tema ning Cary Grant olid muide ainsad Ingrid Bergmani maailmakuulsad meeskolleegid, kes sihvakast rootslannast võtteplatsil pikemaks osutusid.

Frank Sinatra ja Ernest Hemingway olid Ingrid Bergmani head tuttavad. Kirjanik kutsus filmistaari tütreks ja Ingrid Hemingway’d papaks.

1949.aastal tutvus Ingrid Bergman Itaalias filmi „Stromboli“ võtetel lavastaja Roberto Rosselliniga. Nende armuloost sai rahvusvaheline kõmulugu, sest Ingrid Bergman jättis maha mitte vaid oma arstist abikaasa Peter Lindströmi, vaid ka nende tütre, toona alles teismelise Pia. Neil aegadel suhtus üldsus, eriti USA-s, abielurikkumistesse lausa allergiliselt, ning peagi poja sünnitanud Ingrid Bergman pidi mitu aastat Itaalias elama. Varsti sündisid kaksiktütred Isotta ja Isabella (viimasest sai samuti rahvusvahelise tuntusega filminäitleja).

Oma teise Oscari ja kolmanda Kuldgloobuse võitis Bergman romantilises pettusefilmis „Anastasia“, milles meespeaosa mängis Vladivostokis sündinud Yul Brynner, kelle unustamatut mängu verises vesternis „Seitse vaprat“ vanemad filmisõbrad kindlasti mäletavad.

Ingrid Bergman teenis kolmanda kuldmehikese Agatha Christie romaani alusel vändatud klassikalises krimifilmis „Mõrv Idaekspressis“.

Staari kolmandaks meheks sai produtsent Lars Schmidt, kellest ta samuti hiljem lahutas. Nii mõnigi on arvanud, et Ingrid Bergman oli abielus ka legendaarse lavastaja Ingmar Bergmaniga. Pooliti on neil isegi õigus, kuid Ingrid Bergman II oli oma kuulsast nimekaimust 15 aastat noorem ja veerand sajandit Ingmar Bergmani naine. Muide, ta oli Ingrid Bergmani eelviimase filmi „Sügissonaat“ administraatoriks, seega töötas oma mehe alluvuses. Filmis kõlanud klaveripalad aga lindistas Ingmar Bergmani neljas naine Käbi Laretei.

Ingrid Bergmani viimseks rolliks jäi miniseriaalis kehastatud Iisraeli mehine peaminister Golda Meir. Oma osa eest teenis staar nii Kuldgloobuse kui ka Emmy. Paraku jäid need auhinnad üle andmata, sest Ingrid Bergman suri oma sünnipäeval 67-aastaselt Londonis rinnavähki. Lahkunu tuhk puistati merelainetesse Rootsi ranniku lähistel.

Üks Ingrid Bergmani tuntud lausungeid kõlab nii: „Jääge iseendaks, maailm jumaldab vaid originaale.“

ENN EESMAA

Jaga |