Vajame rahu-, mitte sõjapresidenti!

Keskerakonna presidendikandidaat Mailis Reps kujutab väga hästi ette, miks Eesti peab suhtlema nii Venemaa kui ka USA riigipeaga. Eelkõige on see rahu huvides. Rahu on aga eeskätt Eesti huvides, sest sõjaline konflikt kahe suurvõimu vahel tähendaks ränka sõjategevust meie territooriumil. Sõltumata suurvõimude heitluse tulemusest kaotab sõjas eelkõige Eesti.

Eesti välispoliitikas laiemalt

ning Kadriorust alustades on vaja sõja poolelt üle minna rahu poolele, sest see on ainus võimalus Eesti kestmiseks. See on nende presidendivalimiste võtmeküsimus.

Postimees kuulutas, et äärmuslased korraldasid Toompeal rahumarsi – see on näide, kui kergelt lükatakse meie meedias rahu ja äärmuslus ühte lausesse. Samasse kategooriasse kuuluvad Eestit Soomes esindava diplomaadi Margus Laidre mõtteavaldused samas lehes rahu utoopilisusest ning vägivalla ja sõja eitamise ohtlikkusest.

Laidre teooria on juurdunud ka Eesti välissuhtlemise praktikasse. Eesti ametlik vastus Soome algatatud ja Venemaa poolt Balti riikidele, Poolale, Soomele ja Rootsile pakutud julgeolekuarutelule oli, et enne vastamist tuleb NATO liitlastega läbi rääkida. Kohe avaldasid aga meie pistrikud rahulolematust, et Balti riikide, Poola, Soome ja Rootsi kõrval ei olnud julgeolekuarutelule kutsutud Taanit ja Saksamaad. Kui mindi näiteks Iraagi sõtta, siis ma küll ei mäleta, et ametlikku Eestit oleks kuigivõrd häirinud Saksamaa terav vastuseis toonasele avantüürile.

Seejuures oli tunnuslik tugev erutus, millega Eestis võeti vastu Soome juhtivas ajalehes ilmunud analüüs Eesti–Soome suhete madalseisust.  Nii Ilves ja Kaljurand kui ka Laidre kuulutasid kooris, et Soome lugu oli sulepeast imetud. Erinevust ametliku Eesti ja Soome suhtumises rahusse pole siiski võimalik varjata.

Tiit Vähi,

ekspeaminister ja Rahvarinde valitsuse transpordiminister, on korduvalt rääkinud, et ametliku rinderiigi retoorika jätkudes pole Eestis majandusareng võimalik. Vene-vastased sanktsioonid ja vastusanktsioonid meile on ainult otsene ning paraku väiksem osa probleemist.

Ise nii Eesti sise- kui ka välispropagandas sõjaohtu võimendades võtame ju esimesena ära motivatsiooni ettevõtjatelt keskmise ja pika perspektiiviga äriks Eestis. Nii põllumajanduses ja transiidis kui ka tööstuses. See kehtib universaalselt kodumaise ja väliskapitali kohta. Sama kehtib siinsete töötajate kohta – eluplaane tehes hakatakse üha enam arvestama sõja puhkemise ohuga. Eestist Soome läinud kümned tuhanded inimesed ei kavatsegi enam naasta. Sest Eesti avalikku ruumi täidab igapäevane sõjajutt, mida Soomes ei kuule.

Sõjaväes teenimisega ja liitlasarmee teenindamisega elab ära ainult väike osa Eesti rahvast. Isegi võimuladviku sugulastele ja koolivendadele jääb sellest väheks. Sõjatööstus elatab suurte riikide majandusi, väikeriikide asi on võtta end nende kõrg- ja madaltehnoloogiliste tapariistade ostujärjekorda. Meile jääb sellises maailmas ainult maksmise rõõm.

Investeeringud

lähevad sinna, kus on vähem tanke ja lennukimürinat. Kusjuures meil pole vaja rääkida ainult välisinvesteeringutest. Sõjamasinate kasvanud manööverdamine paneb paratamatult vaiksemaid paiku otsima ka meie oma ettevõtjate Eestis teenitud vahendid – enam mitte ainult majadena jm luksuse vormis päikeserannikuil, vaid ka uute ettevõtete loomisel turvalisemates maailma osades.

Nii nagu uus president – erinevalt praegusest – peab suhtlema kõigi Eesti käekäigule oluliste riigipeadega, nii tuleb tal meie ühiskonna liitmiseks suhelda ka kogu Eesti rahvaga. Ühtegi osa sellest halvustamata ning välistamata. Reformierakonnast avalikult distantseeruda üritav Kaljurand on oma ametlikus presidendikampaanias pea esimese asjana juba kuulutanud, et tema EKRE juhtidega kohtuda ei kavatse. Nagu ütles Lennart Meri presidendilaulus: „See on ohu märk!“. 

Veelgi hinnalisem välisest maailmarahust on meile Eestis kodurahu püsimine. Rahu üheks eelduseks on meie oma riigipea eeskujulik suhtlus kõikide Eesti inimesi esindavate erakondadega. Kaljurand jätkaks reformierakondlikku suhete välistamise liini, mis lõhub Eestit sisemiselt.

[esiletõsted]

Postimees kuulutas, et äärmuslased korraldasid Toompeal rahumarsi – see on näide, kui kergelt lükatakse meie meedias rahu ja äärmuslus ühte lausesse.

Sõjatööstus elatab suurte riikide majandusi, väikeriikide asi on võtta end nende kõrg- ja madaltehnoloogiliste tapariistade ostujärjekorda. Meile jääb sellises maailmas ainult maksmise rõõm.

[fotoallkiri]

UUS NÄGU, VANA TEGU: Savisaar kirjutab, et Eesti ametlik välispoliitika on nii Euroopa Liidu kui ka transatlantilises kontekstis täiesti äärmuslik ning Marina Kaljurand tahab Kadriorus jätkata Toomas Hendrik Ilvese liini. Kui Ilves ja Kaljurand ajavad äärmuslikku sõjapoliitikat, siis pole imestada, et tekkimas on ka vastujõud -- rahumarss sõja vastu. Postimees kirjutas omakorda, et just rahumarss on äärmuslik.

EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees

Jaga |