Eesti elu tegelikud teemad (1.)

ENDEL RIHVK,      10. oktoober 2007


Kesknädal alustab järjejuttu Eesti elu tegelikel teemadel, mille on kirja pannud Tallinna Ülikooli dotsent ENDEL RIHVK.
Tallinna Ülikooli dotsent, Valgetähe IV klassi ordeni kavaler tööõpetuse edendamise eest ning Eesti Tööõpetajate Seltsi liige.


Dzhiibihullus

Minu lapsepõlves olid lähikonnas liiklemisel vahenditeks jalgratas ja hobuveok. Kaugemale sõiduks kasutati raudteerongi. Mõistagi olid külaelanikud näinud ka autosid, vähemasti neid, millega sõitsid Saksa ja Vene sõjaväelased, siis kui rinne üle veeres.

Isiklikust autost ei osanud tol ajal keegi unistada. Minu kooliajal hakkasid külateedele jõudma esimesed abimootoriga jalgrattad, mida kutsuti sääreväristajaks, ja ka mootorrattad, mida ammulisui vahtisime ja salamahti mõnikord sõita proovisime.

Kui minu kalurist onu suutis kokku saada toonases mõistes üüratu summa 1000 rubla, ilmus meie külla esimene auto – "Moskvitsh 401". Kuigi külavaheteed olid praegustega võrreldes auklikud ja porised, aeti selle ühe autoga ära kogu külarahva hädalised asjad, näiteks tohtri või loomaarsti sõidutamine.

Sellest ajast on möödas üle poole sajandi. Lisaks ühiskondlikule korrale on kardinaalselt muutunud ka inimeste elulaad. Täna ei pea enamik inimesi elu ilma autota ülepea mõeldavaks, sest vajadusest läbida lühikese aja jooksul pikki vahemaid on saanud pahatihti paratamatus.

Võrreldes nõukogude ajaga, kui auto hankimiseks tuli aastate kaupa järjekorras oodata ja kõikvõimalikke manöövreid kasutada, pole auto muretsemine tänapäeval mingi probleem. Pakkumine ja valik on lausa üle mõistuse suur. Autod erinevad üksteisest hinna, suuruse, kerekuju, vanuse, värvi, mootori võimsuse, töökindluse, nn lisade arvu ja veel muude tunnuste poolest. Kui arvestada, et auto ülesanne on liikleja kiiresti ja probleemideta kohale viia, omab mõnigi neist tunnustest olulist tähtsust, mõni teine tunnus vähem tähtis.

Ratsionaalselt mõtlev inimene valib sellise auto, mille läbisõidukilomeetri omahind ei tuleks liiga kõrge, sest punktist A punkti B jõudmisel ei anna mingit boonust ei auto mark ega liikluspiiranguid arvestades ka mootori ülemäärane võimsus. Kilomeetri hinna määravad eelkõige auto hind, potentsiaalne läbisõiduressurss, kütusekulu, mingil määral ka tagavaraosade hind ja remondivõimalused. Pole üleliigne märkida, et selline auto on kõige ressursisäästlikum ka inimkonna kui terviku seisukohalt.

Paraku on auto muutunud ka staatuse sümboliks. Sel juhul peab inimene auto otstarbekusest tähtsamaks, milline on tema auto naabri, töökaaslaste, koolivendade või teiste oma suhtlusringkonda kuuluvate inimeste autodega võrreldes. Algabki arutu võidujooks selle nimel, et teiste autod üle trumbata. Seda võib mingil määral isegi mõista. On ju Tammsaare oma Kassiaru Jaska ja Vilde oma Vestmani kuju luues silmas pidanud just eestlastele omast jõukusega kiitlemise sündroomi, mis muuseas polevat omane Ameerika miljonäridele.

Niisiis ma mõistan, kuid ei tauni neid, kes oma veel täiesti kobeda Ford Mondeo või Opel Astra tuttuue musta Mercedese või Lexuse vastu välja vahetavad. On ju needki tänapäeval mõistliku suurusega ja ökonoomsed autod, mis peale peremehe rahakoti ei tee kellelegi kurja.

Üllatav on, miks ilmub meie teedele ja linnatänavatele järjest rohkem dzhiipe ehk maastureid, üks suurem ja uhkem kui teine. Maastur on teatavasti mõeldud sõitmiseks teedeta maastikul. Mul on lapsepõlvest meeles, kuidas Vene ohvitserid sõitsid sõja ajal meie talu karjamaale rajatud kaevikute vahel lahtise autoga, millel ilutses ingliskeelne sõna "Jeep".

Praegu on seda liiki sõiduriist kahtlemata vajalik põllu-, metsa- ja jahimeestele. Sõita asfaldil pikki maid maasturiga on ressursi arutu raiskamine, sest nüüdismaasturi ehitamiseks kulub rohkem materjale. Suurema kaalu ja võimsama mootori tõttu on tunduvalt suurem ka kütusekulu.

Loomulikult on see ühest küljest omaniku enda asi, aga teisest küljest, rohelise mõtteviisi korral, ka kogu inimkonna asi. Eriti kummaline on vaadata linnatänaval võimsa maasturi roolis istumas mingitud beibi, kelle figuuriga sobiks palju paremini kokku Ford Ka.

Miks see minule korda läheb? Parkimiskohas võtab selline monstrum rohkem ruumi, kui sedaan- või kompaktkerega sõiduauto. Mul on kõrvalt välja manööverdades tunduvalt halvem väljavaade, nagu ka tema taga sõites. Pole üleliigne meelde tuletada, et möödunud sajandi lõpupoole, kui USA linnades tänavad umbe läksid ja kütus kallines, vahetati moes olnud "tänavaristlejad" välja väikeste ja ökonoomsete autode vastu. Seda trendi tuli järgida ka autotootjail.

Maailma autotehased teevad kõik, et karmis konkurentsis oma toodangut paremini müüa. Seepärast on välja mõeldud üks idiootlik sõnakombinatsioon – linnamaastur. Millises linnas on tänavad sedavõrd raskesti läbitavad, et vaja läheb maastikuautot? Paraku on nad suutnud ka eestlasi piisavalt lollitada, sest näeme ju kõik oma ihusilmaga, kuidas maasturite hulk liikluspildis on plahvatuslikult kasvanud.

Teen viimase katse mõista maasturiiharate mõtteviisi. On ju mõnel neist autodest esiosas nn kängururauad. Äkki loodavad nende juhid mingi takistusega kokkupõrke korral suuremale turvalisusele? Aga kui takistuseks on jalakäija, jalgratas, mootorratas või minu VAZ 2105, on see turvalisus saavutatud kaasliiklejate suurema ohu arvel. Kaldun arvama, et linnainimese või ülevoolava rahakotiga inimese käes on maastur kutsutud demonstreerima pelgalt omaniku võimukust ja jõukust.

Või mida muud?

[fototekst
LINNAHÄRRAD VALMISTUVAD HALVIMAKS: Üksnes jeep võib neid kaitsta jalakäijate ja hulkuvate koerte eest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)