Pensionärid kutsuvad üles tõelisele solidaarsusele

Kes ei mäletaks Eesti krooni tulekul kokku kogutud rublade „kadumist“ teadmata suunas? Eesti taassünnikeeristes toimus müstilisi (kas ikka lihtsalt müstilisi?) metamorfoose. „Šokiteraapia“ kogus tuure ja õgis ohvreid. Pankade „haihtumine“ sai harjumuslikuks. Pensionärid olid esimesed ohvrid, kelle säästud pankadesse kinni jäid või teadmatusse ümber kanditi. Ent see, et saime tagasi oma riigi, andis jõudu kaotustest üle olla.

Kas praegusele, senist heaolu nautinud noorele ja keskmisele generatsioonile läheb korda, mida pidi tolle aja vanem põlvkond üle elama, kas ollakse valmis analoogilist taluma?

Nii Eesti Vabariigi taassünni algaastail kui ka nüüd on penskarid kõige enam valmis ohvrimeelseteks kärbeteks, sest nad on harjumuslikult säästva elulaadiga.

Väidan, et 75% pensionäridest  on valmis andma tuge noorele generatsioonile, ent 75% noorematest seda ei tee (ei suuda? ei taha?), sest on harjunud laiava elulaadiga.

Ühinen ettepanekuga, et kõigilt üle 6000-kroonistelt tasudelt  võiks 10-15% maha võtta. Ehk on veel efektiivsemaid viise riigi toetamiseks või kogunisti päästmiseks? Sooviks, et end tõestanud analüüsivõimelised Eesti majandusspetsialistid saaksid jõulisemalt sekkuda ühiskonna muredesse; välisnõustamine ärgu olgu prioriteet. Aeg näitab, kas ühiskonna nõrgimatel on loota solidaarsusele.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |